esmaspäev, 21. detsember 2020

Olge te hoitud ja armastatud - Dénes Farkas, Tõnis Saadoja, Jevgeni Zolotko ja Heidelbergi kliiniku kunstikollektsioon

"Olge te hoitud ja armastatud", Dénes Farkas, Tõnis Saadoja, Jevgeni Zolotko ja Heidelbergi kliiniku kunstikollektsioon; kuraator Tamara Luuk; 17.10.- 20.12.2020, Tallinna Kunstihoone


Mõni näitus ootab oma aega 25 aastat. Ja mõnda näitusekülastust on hea alustada kuraatorituurist, et enne ekspositsiooniga omapäi tutvumist mõne olulise vihjega juba varustatud olla.

Tallinna Kunstihoone ilusa ja üleva pealkirjaga näitus "Olge te hoitud ja armastatud" on viljaka mõttelennu ja selge visiooniga kuraatori Tamara Luugi järjekordne meisterlik näide sellest, kuidas kokku kõlama panna esmapilgul täiesti erinevad kooslused. Näitusel on esindatud, nagu ta ise ühes oma intervjuus ütles, "meie oma ungarlane" Dénes Farkas (1974, graafika, fotograafia ja - installatsioonikunstnik), "meie oma venelane" Jevgeni Zolotko (1983, skulptoriharidus), "meie oma eestlane" Tõnis Saadoja (1980, maalikunstnik) ning valik 20.sajandi alguse Heidelbergi kliiniku (Saksamaa) väga mahukast kunstikollektsioonist (kus on kokku 27 000 tööd), mis koondab vaimuhaigeks tunnistatud isikute loomingut.

Ülev ja mõtlikult pühalik on ka kogu näituse ülesehitus ja meeleolu - kõrgustesse pürgiv, eksistentsiaalseid küsimusi püstitav, neid esitav ja tekitav.

Juba esimene, trepimademel asuv näitusetöö, viib vaataja kättesaamatusse kõrgusesse ning paneb mõtisklema igavikulise ja ajalise üle (Dénes Farkas, Svalbard #002, 2020). Isegi läbi 120 x 150 cm suuruse foto on võimalik tunnetada selle lumise Norra mäe ajatut ja jumalikku suurust võrreldes jalamil olevate, vaevumärgatavate inimasustuse jälgedega.

Järgmine saal on kujunduselt ise justkui pühamu - oma löövide, sammaste ja õigeusuikonostaasiga. Viimane kutsub otse enda poole liikuma, et kinniklopsitud avauste taustal meile uut reaalsust esitleda (Jevgeni Zolotko, "Alus (l)", 2016).

Kolmel videoekraanil näeb vaataja isa ja poja suhet, mis on karm. Näeme, kuidas sigapurjus (kuraatori või kunstniku mahlakas väljend infobukletist) ja ropendav isa sunnib oma alaealist poega, kel jalad vaevu pedaalideni ulatuvad, vägisi autorooli, et sõita öösel koju. Seda hoolimata poja hirmust, vastuseisust ja palvetest. Käsk, tegu, vastutus...

Kui altariseina suunas liikudes oli teekond palistatud Dénes Farkasi monokroomsete/ ühes tonaalsuses, must-valgete fotoinstallatsioonidega, tema töölaual leiduvatest tähenduslikest esemetest, siis tagasitee oli värvilisem. Vastassuunas avanes nimelt vaimuhaiguse diagnoosi saanud isikute mõttemaailm 20.sajandi algusest.

Kuraator Tamara Luuk nägi Heidelbergi kliiniku kunstikollektsiooni esimest korda 25 aastat tagasi ühel näitusel Belgias, mis talle kauaks meelde jäi ning nüüd osakeseks sellest näitusest sai.

Kuidas suhestuks vaataja nende töödega siis, kui vaimuhaiguse diagnoosi ei teaks, on praegu muidugi raske hinnata. Aga julgen arvata, et teisiti kui diagnoosiga. Ka Tõnis Saadoja tunnistas kunstnikutuuril, et tausta teadmata ta nende loojaid haiglasse paigutada ei oskaks ning Jevgeni Zolotko seab vaimuhaiguse ja normaalsuse mõisted kui sellised, üldse kahtluse alla, näitusega kaasnevas videomõtiskluses.

Siin näitusel olevate Heidelbergi kollektsiooni töödes leidub lennukaid unistusi ja maailmaparandavaid leiutisi, fantastilisi unenägusid ja valusaid ootusi, kinnismõtteid, detailseid plaane ja nägemusi.

Ka Tõnis Saadoja realiseeris näituseks valmistudes ühe oma nägemuse või teatud mõttes kinnisidee - tegeleda värviküsimusega läbi madala kontrastiga maalide. Spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud teoste pealkirjadki viitavad sellele eesmärgile - "Oliivroheline", "Lillakas hall", "Tuhm ooker" jt. Nende müstiliselt mõjuvate värvikombinatsioonide alt on aimata aga ehitiste kontuure, mis reaalseski elus pigem märkamata jäävad. Need maa ja taeva vahel hõljuvad katuseviilud ja tornid on piimjasse uttu mähkununa salapärased ja kaunid, juhatades vaataja sujuvalt edasi Dénes Farkasi, mitte vähem salapäraste, tööde juurde.

Mis on reaalne ja mis näiline - tundub Dénes Farkas küsivat enda poolt loodud universumis, enda poolt kureeritud ruumis, kus peegelpilt on reaalsusest selgem (DDR, 2020; #0011 (Peegel), 2020). Installatsioon puitkasti mahutatud (mängu)majakesega meenutab oma kompositsioonilt aga väga ühte Andres Toltsi (1949–2014) maali "Öö" (1987), mis samuti ühe majapidamise privaatsuse, läbi täpselt sihitud valgu(stu)se, näiliseks muudab. Seal samas ruumis hõõgub seinal Tõnis Saadoja "Ümbrikus taevas" (2019), mis oma ilus ja valus teema ambivalentsust veelgi võimendab.

Tõnis Saadoja fotorealistlik maaliseeria "Arhitektuurifoto väikese poisiga" ( 2013-2014) viib aga vaataja tagasi kunstniku lapsepõlve, kus tema sõnul olid "suved pikad ja päevad lõputud". Neil suureformaadilistel "polaroidmaalidel" (mida rõhutab pildi ümber olev valge raam) jäädvustab kunstnik neid hapraid mälupilte, mis jäänud temaga igaveseks - olenemata taustsüsteemi ja keskkonna muutumisest. Vaatamata filtritele, on see tunne ka vaatajale tajutav ja liigutav.

Ka Jevgeni Zolotko tegeleb juurtega, otsides neid veelgi kaugemalt - nii paari tuhande aasta tagant, Vana Testamendi aegadest. Tema fotosari ja installatsioon "Jaakobi redel" (2012 - 2020) ning täiendavad videod ("Kaotus" (2012 - 2020)) tegelevad inimeste võõrandumise, otsingute ja millegi igatsusega - sooviga leida midagi tähenduslikku, viidates, et inimese olemus pole aastatuhandete jooksul just palju muutunud ja et teadmine selgub sageli läbi kahtlemiste ja lammutamiste.

Selleks, et sünniks midagi uut, tuleb vahepeal ehk kuulata vaikust... jõuab äratundmisele noormees Jevgeni Zolotko videos. Vaikus, mis tundub elementaarselt tavaline on tänapäevamaailmas saanud aga argiüleselt eriliseks.

See näitus tõi kokku ja pani kõlama erinevad ja erilised - inimesed, mõtted ja väärtused, andes märku, et hoitud ja armastatud oleme me kõik. Vajades siis selle mõistmiseks aega, vaikust või muud.

Allikas on ju üks.
























































reede, 11. detsember 2020

Leo Rohlini hõbedaselt sädelev (jõulu)müsteerium Hop galeriis

Leo Rohlin, "Valgust oodates", 27.11.-15.12.2020, Hop galerii, Hobusepea tänav, Tallinn


Vahel piisab ainult hetkest või silmapilgust, et miski Su mällu talletuks. Nii oli see Leo Rohlini (1939) näitusega Hop galeriis, Tallinna vanalinnas, kui ühel hilisel pealelõunal sealt mööda ruttasin ning silmanurgast midagi väga helget märkasin...

Paar päeva hiljem käisingi näitusel ning sain nähtust lummatud. Milline minimalism ja tundlikkus, millega kunstnik oma lapsepõlve mälestuskillud on imeliseks jõulueelseks näituseks vorminud. Näituse mõjuvusele võis kaasa aidata nii galerii asukoht vanalinna vaikses kõrvaltänavas, pühadeootuse meeleolu kui ka meie talvehämarus, mis tööd veel eriliselt särama pani.

Kogu väljapanek koosnes viiest hõbevalge tonaalsusega seinareljeefist, mis eemalt pigem tahvelmaale meenutasid. Esmalt jäi silma nende tööde äärmiselt lihtne vorm ja ajatud geomeetrilised/religioossed/ universaalsed kujundid - ruut, kolmnurk, ring ja rist. Seda enam pani imestama nende võime ikka mõjuda uudselt ja kütkestavalt. Sisu ja teostus on olulised, mis muud.

Leo Rohlin on pika ja väärika ajalooga tunnustatud keraamik (ka pikaajaline õppejõud, EKA emeriitprofessor, mitmete keraamikaalaste raamatute autor), kes oma varasemates intervjuudes on inspiratsiooniallikatena maininud nii Tiibeti munki oma mandalatega kui ka Arvo Pärdi loomingu minimalismi, nende pühendumist... Usun, et ainult äärmine pühendumus ja sügav elutunnetus võimaldabki sellise kontsentreeritud tulemuseni jõuda, kus ei ole midagi üleliigset...nagu nendeski näitusetöödes, kus kõige puhtam ja olulisem - tunne ja emotsioon - on alles jäänud.

Näitusega kaasnevast saatetekstist, saan teada, et need hõbedaselt sädelevad abstraktsioonid väljendavad kunstnikule lapsepõlvest pärinevaid mälestuskilde, neid tundeid ja aistinguid, mis talle tänaseni meenuvad ja seostuvad jõuludega maal, väikese poisina...kui kuuseehted tehti hõbetatud papist ja heegeldatud kardina vahelt paistis õlgmadratsil pikutavale poisikesele kuu ja tähed ning kui kuuvalgus pani imeliselt sätendama aknapiidani ulatuvad lumehanged...

"/.../ Kõik see kokku sulandus jõuluaja sädelevaks ja ootusärevaks müsteeriumiks, mis meenub mulle kauge mälestusena igal aastalõpul.", kirjeldab kunstnik oma emotsiooni.

"Ning nüüd, kolmveerand sajandit hiljem, püüan osakestki sellest sädelusest põimida ka käesoleva jõulueelse näituse arhetüüpsetesse kujunditesse. Ehk väljendab see tagasihoidlik ekspositsioon tinglikut ka ootust millegi helgema järele. /Leo Rohlin /".

Selles (info)valguses tunduvad need näitusetöödki justkui tähed talveöös...helkivad, sätendavad, kaunid, karged ja kauged.

Leo Rohlin on nagu võlur, kes on muinasjutulised mälestused hetkeks "lihaks" vorminud ja täiesti argisest suutnud luua midagi imelist. Argise all pean silmas just füüsilist materjali, millega kunstnik töötab. Kõik need näitusetööd on valminud autoritehnikas ja valmistatud portselanist litrikeste ja kõige tavalisemate ristpeakruvide kombinatsioonis... Jah, tavalised ristpeakruvid kombineerituna valgete portselanlitrikestega võimaldavad luua selliseid sümbioose, kus on nii palju sügavust ja varjundeid, külma ja sooja, lähedast ja kauget, universaalset ja isiklikku. Selline tulemus on võimalik küll üksnes läbi sügava isikliku emotsiooni ja valguse.

Sisemise rahu ja harmoonia kõrval on siin tunda nii kõiksust kui pühalikkust, mis tuleb näituselt vaatajaga kaasa, ootama valgust.

Seetõttu võiks see sädelev näitus olla avatud läbi kogu pimeduseaja...







teisipäev, 8. detsember 2020

Tegelikult on ju kõik hästi - Katrin Piile Draakoni galeriis

Katrin Piile, „Jänes, kes kukkus õhupalle täis basseini“, 24.11. - 12.12.2020, Draakoni galerii


Polnud ammu Draakoni galeriisse sattunud. Hiljuti sealkandis olles (Pikk tänav/ Vanalinn), tekkis aga tahtmine sisse astuda. Seda enam, et aknast nähtu oli kutsuv ning näituse pealkiri paljulubav.

Hämaras talvevalguses tundus sees olev maailm ebatavaliselt värviline...

Katrin Piile (1987) on juba üpris pika staaži ja aktiivse näitusetegevusega, mitmekülgne kunstnik, kes lõpetas EKA maalieriala 2010 aastal ning läbi erinevate stiilide (nt tegevuskunst, koomiksikunst), tehnikate ja paksude värvikihtide on antud näituse raames jõudnud minimalistliku värviselguse ja puhtuse juurde. Tartu inimesed võivad tema loomingut näha aga Kalevi tänav 10 maja otsaseinal - seinamaalingu "Värav Karlovasse” (2018) näol.

Mina olin enne Draakoni galeriid Katrin Piile ühte tööd märganud selle aasta kevadel toimunud "Kunstnikud maalivad kunstnikke" näitusel, kus tema töö jäi silma teemale väga omapärase lähenemise tõttu. Kuna autoportreed ei olnud näitusele otseselt oodatud, leidis Katrin Piile selleks siiski võimaluse läbi "tundmatu skulptori" käe, kes voolib maalil parajasti tema portreebüsti... Sealse "müra" pärast kunstnikuga toona lähemat "kontakti" ei tekkinud. Nüüd aga küll, kuna oli aega ja võimalust ainult tema loomingule keskenduda.

Ja vaadata oli palju - esmalt näituse kujundust ja värve, seejärel kihte ja detaile, lõpuks aga meisterlikku ja põhjalikku pühendumist nõudvat teostust ning siis ka lugu...

Galerii näitusepind oli jaotatud kolmeks sektoriks - igal ühel oma iseloom ja tonaalsus. Loomulikult võtsin esmalt suuna kõige atraktiivsema, tihedama ja värvilisema seina suunas. See tõmbab vaatajat juba oma ülesehituse poolest, kus tillukesed värviruudud kahe pastelse maalimassiivi vahel ennast kehtestada püüavad.

Vaikselt kulgedes, hakkasin ette kujutama, kuidas kunstnik selle (oma)maailma siia loonud oli. Kuidas vett täis õhupallidega katseid tehes pintsliga neid jäädvustas, veetes enne ilmselt tunde neid jälgides ja salvestades; vaadeldes, kuidas nad venivad, vormuvad, muunduvad, võnguvad, vetruvad ja lõhkevad...jättes järele nööri või räbalad ja vahel mitte sedagi.

Imeliste värvi- ja vormimängude kõrval, hakkab ühel hetkel aga silma tume vari, mis saadab selle nurgainstallatsiooni kõiki töid - nii suuri kui ka väikeseid. Ja üha enam kostub kõrvu monotoonne, veetilkumise heli. Järjekindel, oma rütmiga.

On aeg edasi liikuda.

Pastellroosades raamides pildiseeria tonaalsus on melanhoolne. Tundub, et tegemist võiks olla basseiniga, mis on aga tühi - ei vett, ega õhupalle. Aga on...näituse pealkirjas lubatud jänes. Pehme, kaltsunukujänes, kes tunneb seal ruumis ennast silmnähtavalt halvasti, üritades kõikvõimalikes erinevates poosides end pisutki paremini tunda. Tema ebamugavus on lausa füüsiliselt tajutav, kuni lõpuks on midagi ehk selgumas...

Võib olla see bassein ei olegi nii suur... ja nii hall... ja nii tühi...kui tundub. Võib olla need õhupallid ei olegi nii ihaldusväärsed või nii kauged.

Võib olla on see ainult üks väiksemat mõõtu pesukauss, mis mahutab palju õhupalle, kui neist natuke õhku välja lasta ja kuhu ka räbalad ära mahuvad...

Ja võib olla on tegelikult kõik hästi.

Värvid on ju alles. Varjud ka. Tasakaalu jaoks on vaja mõlemaid.



















teisipäev, 1. detsember 2020

Paljassaare pusle Kai kunstikeskuses

"Leviataan: Paljassaare peatükk" -  Shezad Dawood + Kärt Ojavee, Joonas Plaan, Peep Lassmann, ecologicStudio, Robert Treufeldt, Kai Künnis-Beres, Sten Lassmann, Lennart Lennuk, Graham Fitkin, Triin Loosaar, Annika Kaldoja, Katarina Kruus & Ann Müürsepp; Kuraatorid Inês Geraldes Cardoso, Karin Laansoo & Triin Metsla; 19.09.- 08.11.2020, Kai kunstikeskus, Noblessneri kvartalis.


Juba pikemat aega olen plaaninud kirja panna Kai kunstikeskuses toimunud näituse "Leviataan: Paljassaare peatükk" muljed. Kuna tegemist oli väga mahuka ja mitmetahulise näituseprojektiga, siis nähtu, loetu, kuuldu, vaadatu, kirja pandud märkmete, mõtete ja nopete põhjal võiks kokku kirjutada vaat et romaanigi. Aga õnneks just avastasin, et 13. novembri Sirbis on Peeter Laurits sellest näitusest suurepärase artikli kirjutanud, mis paljuski ka minu seisukohtade ja mõtetega kattub ( https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/leviaatan-moodsa-kahvli-otsas/). Niisiis piirdungi siin üksnes mõningate tähelepanekute ja punktidega, mis antud näituseprojekti puhul mulle (lisaks) silma ja sõelale jäid.

Selleks, et näitusest tervikumat pilti saada, käisin minagi seal kaks korda. Seda enam, et Kai kunstikeskuses nähtav oli ka ise osa suuremast tervikust - Briti päritolu, Pakistani ja India juurtega kunstniku Shezad Dawoodi (1974) rahvusvahelisest, "ookeani mahtu" (Peeter Lauritsa tabav väljend) projektist, kus ta uurib kliimamuutuse ja inimtegevuse vahelisi seoseid, sellega kaasnevaid protsesse maailmas (sh migratsioon) ja selle mõju keskkonnale ja inimeste psüühikale/ vaimsele tervisele.

Kuna teema on juba eos niivõrd lai ja hoomamatu, pole ime, et kunstnik on projekti kaasanud kümneid ja sadu kaasamõtlejaid/spetsialiste erinevatest valdkondadest üle maailma, kelle abiga ta püüab temaatikale ja vastava koha spetsiifikale omal moel läheneda. Nii ka Eestis.

Paljassaare poolsaare mitmekesisusest lummatuna ((militaar)ajalugu, lindude paradiis, supelrand, looduslik hoiuala vs tööstus), asus Shezad Dawood koostööle Eesti ajaloolaste, teadlaste, kunstnike, antropoloogide, muusikute ja paljude teiste spetsialistidega, et kujundada sellest mitmekihilisest paigast lüli oma laiemasse, aastaid kestvasse missiooniprojekti, mis laseb pilgu heita 20 - 50 aastat tulevikku läbi näitustel linastuvate filmide ning virtuaalreaalsuse kaudu lausa 300 aastat ajast ette rutata - tuginedes nii faktidele, fantaasiale kui ka teadlaste prognoosidele.

Üksnes Paljassaare poolsaart hõlmav näituseprojekt oli väga mahukas ja osapoolterohke, mistõttu süsteemsema ülevaate saamiseks pidin seekord ebaproportsionaalset palju (lisa)uurimistööd tegema. Arvan, et suuresti oleks saanud seda vältida ühe, "Paljassaare peatükki" käsitleva, kokkuvõtva videofilmi/- interjvuu/- tervituse lisamisega näituseprogrammi, kus kunstnik Shezad Dawood ise (inimliku kontakti tekkimiseks kogu selle projekti taga oleva isikuga) ja ka teised näitusel osalejad oleksid lähemalt rääkinud projekti üldisemast ideest, selle kulgemisest, avastustest, tööprotsessist ja omavahelisest koostööst. Praegu jäi kõik natuke kaugeks, killustunuks ja eraldiseisvaks. Kuigi tänaseks (pea kuu aega peale näituse külastust) olen enda jaoks tervikpildi küll juba(!) loonud - vaadates näitust ja sellega kaasnevaid filme, lugedes digigiidi ja nähtu üle mõtisklenud, kuulates kuraatorite intervjuusid, guugeldades kunstnikku ja vaadates Youtubist Shezad Dawoodi varasemate näituste raames tehtud intervjuusid. Niisiis vajasin aega ja kannatust, kuid vähema panustamise puhul oleks tulemus jäänud arusaamatuks ja poolikuks.

Sellest laiahaardelisest projektist võtan aga kaasa mõned toredad leiud.

Järjekindel uudsete materjalide ja tehnikatega katsetaja, mänguline looja Kärt Ojavee (1982) üllatas taas oma merelise/bioloogilise päritoluga toorainete (vetikad, sool, lina jmt) baasil valmistatud eriliste omadustega tekstiilide ja tarbeesemetega. Näitusel sai näha vees lahustuvat kalamehemütsi, raviomadustega rõivaid ("Tervendav särk", "Lõõgastavad kindad") ning ka näiteks soolast valmistatud tööriista ("Tööriist kõige püüdmiseks"), mis samuti kasutamise käigus ühel hetkel lahustub. Kärt Ojavee pidev huvi erinevate kooslustega katsetamise ja millegi uudse leiutamise vastu tundub pärinevat tal juba lapsepõlvest. Nimelt viimases Estonian Art ajakirjas (2/2020) meenutab Kärt Ojavee oma lapsepõlveunistust saada... laevakokaks, samas tõdedes, et ega tema praegunegi amet sellest ulmeliselt kaugel ole. Erinevate materjalide ja koostiosade tulemuslik kokku segamine - keskkonna, inimeste tervise ja heaolu nimel - on kindlasti teatud kontekstis võrreldav ka kokakunsti võimega maailma paremaks ja jätkusuutlikumaks muuta.

Läbi selle näituse jõudis minu teadvusesse rahvusvahelise haardega keskkonnaantropoloog Joonas Plaani (1983) nimi ja tegevus, kes on kliimamuutusi uurinud nii Kihnu kui Kanada rannakalurite seisukohalt. Antud näituse raames kirjutatud essees vaatas ta aga lähemalt Läänemerega seonduvat - kapitalismi, kalanduse ja kliima aspekte silmas pidades. Samal ajal sai Joonas Plaani näha ja kuulata ka ERR-i saates "Plekktrumm", mis hästi ajastatuna just näitusega ühel ajal eetris oli (26.10.2020).

Positiivse üllatusena tuleb kindlasti veel välja tuua tuntud pianistide, isa ja poja - Peep ja Sten Lassmanni ornitoloogiaalane tegevus ja haritus. Kui Peep Lassmanni (1948) meisterlikku Olivier Messiaeni "Lindude kataloogi" esitust sai näitusesaalis ekspositsiooni vaatamise taustaks (lindistatult) kuulata, siis Sten Lassmanni (1982) juhendamisel oli huvilistel aga reaalselt võimalik Paljassaare hoiualal matkata ning üheskoos lindude tegemisi jälgida ja vaadelda.

Sellega võikski pisut vastuolulised näitusemuljed lõpetada. Kuid enne pean veel Peeter Lauritsa ühele mõttele innukalt kaasa noogutama. Ka mina tundsin peale väljapanekuga tutvumist soovi ja vajadust mõnusa, lõõgastava nurgakese järele (kott-tool, padjakesed, pingike), kus nõmmelõokese, välja-väikelõokese ja must-kivitäksile pühendatud klaveripalade saatel nähtu ja kuuldu üle mõtiskleda, kogetu hetkeks endast läbi lasta, et siis pusletükid seejärel omavahel kokku sobitada.