Katrin Piile, „Jänes, kes kukkus õhupalle täis basseini“, 24.11. - 12.12.2020, Draakoni galerii
Polnud ammu Draakoni galeriisse sattunud. Hiljuti sealkandis olles (Pikk tänav/ Vanalinn), tekkis aga tahtmine sisse astuda. Seda enam, et aknast nähtu oli kutsuv ning näituse pealkiri paljulubav.
Hämaras talvevalguses tundus sees olev maailm ebatavaliselt värviline...
Katrin Piile (1987) on juba üpris pika staaži ja aktiivse näitusetegevusega, mitmekülgne kunstnik, kes lõpetas EKA maalieriala 2010 aastal ning läbi erinevate stiilide (nt tegevuskunst, koomiksikunst), tehnikate ja paksude värvikihtide on antud näituse raames jõudnud minimalistliku värviselguse ja puhtuse juurde. Tartu inimesed võivad tema loomingut näha aga Kalevi tänav 10 maja otsaseinal - seinamaalingu "Värav Karlovasse” (2018) näol.
Mina olin enne Draakoni galeriid Katrin Piile ühte tööd märganud selle aasta kevadel toimunud "Kunstnikud maalivad kunstnikke" näitusel, kus tema töö jäi silma teemale väga omapärase lähenemise tõttu. Kuna autoportreed ei olnud näitusele otseselt oodatud, leidis Katrin Piile selleks siiski võimaluse läbi "tundmatu skulptori" käe, kes voolib maalil parajasti tema portreebüsti... Sealse "müra" pärast kunstnikuga toona lähemat "kontakti" ei tekkinud. Nüüd aga küll, kuna oli aega ja võimalust ainult tema loomingule keskenduda.
Ja vaadata oli palju - esmalt näituse kujundust ja värve, seejärel kihte ja detaile, lõpuks aga meisterlikku ja põhjalikku pühendumist nõudvat teostust ning siis ka lugu...
Galerii näitusepind oli jaotatud kolmeks sektoriks - igal ühel oma iseloom ja tonaalsus. Loomulikult võtsin esmalt suuna kõige atraktiivsema, tihedama ja värvilisema seina suunas. See tõmbab vaatajat juba oma ülesehituse poolest, kus tillukesed värviruudud kahe pastelse maalimassiivi vahel ennast kehtestada püüavad.
Vaikselt kulgedes, hakkasin ette kujutama, kuidas kunstnik selle (oma)maailma siia loonud oli. Kuidas vett täis õhupallidega katseid tehes pintsliga neid jäädvustas, veetes enne ilmselt tunde neid jälgides ja salvestades; vaadeldes, kuidas nad venivad, vormuvad, muunduvad, võnguvad, vetruvad ja lõhkevad...jättes järele nööri või räbalad ja vahel mitte sedagi.
Imeliste värvi- ja vormimängude kõrval, hakkab ühel hetkel aga silma tume vari, mis saadab selle nurgainstallatsiooni kõiki töid - nii suuri kui ka väikeseid. Ja üha enam kostub kõrvu monotoonne, veetilkumise heli. Järjekindel, oma rütmiga.
On aeg edasi liikuda.
Pastellroosades raamides pildiseeria tonaalsus on melanhoolne. Tundub, et tegemist võiks olla basseiniga, mis on aga tühi - ei vett, ega õhupalle. Aga on...näituse pealkirjas lubatud jänes. Pehme, kaltsunukujänes, kes tunneb seal ruumis ennast silmnähtavalt halvasti, üritades kõikvõimalikes erinevates poosides end pisutki paremini tunda. Tema ebamugavus on lausa füüsiliselt tajutav, kuni lõpuks on midagi ehk selgumas...
Võib olla see bassein ei olegi nii suur... ja nii hall... ja nii tühi...kui tundub. Võib olla need õhupallid ei olegi nii ihaldusväärsed või nii kauged.
Võib olla on see ainult üks väiksemat mõõtu pesukauss, mis mahutab palju õhupalle, kui neist natuke õhku välja lasta ja kuhu ka räbalad ära mahuvad...
Ja võib olla on tegelikult kõik hästi.
Värvid on ju alles. Varjud ka. Tasakaalu jaoks on vaja mõlemaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar