Leo Rohlin, "Valgust oodates", 27.11.-15.12.2020, Hop galerii, Hobusepea tänav, Tallinn
Vahel piisab ainult hetkest või silmapilgust, et miski Su mällu talletuks. Nii oli see Leo Rohlini (1939) näitusega Hop galeriis, Tallinna vanalinnas, kui ühel hilisel pealelõunal sealt mööda ruttasin ning silmanurgast midagi väga helget märkasin...
Paar päeva hiljem käisingi näitusel ning sain nähtust lummatud. Milline minimalism ja tundlikkus, millega kunstnik oma lapsepõlve mälestuskillud on imeliseks jõulueelseks näituseks vorminud. Näituse mõjuvusele võis kaasa aidata nii galerii asukoht vanalinna vaikses kõrvaltänavas, pühadeootuse meeleolu kui ka meie talvehämarus, mis tööd veel eriliselt särama pani.
Kogu väljapanek koosnes viiest hõbevalge tonaalsusega seinareljeefist, mis eemalt pigem tahvelmaale meenutasid. Esmalt jäi silma nende tööde äärmiselt lihtne vorm ja ajatud geomeetrilised/religioossed/ universaalsed kujundid - ruut, kolmnurk, ring ja rist. Seda enam pani imestama nende võime ikka mõjuda uudselt ja kütkestavalt. Sisu ja teostus on olulised, mis muud.
Leo Rohlin on pika ja väärika ajalooga tunnustatud keraamik (ka pikaajaline õppejõud, EKA emeriitprofessor, mitmete keraamikaalaste raamatute autor), kes oma varasemates intervjuudes on inspiratsiooniallikatena maininud nii Tiibeti munki oma mandalatega kui ka Arvo Pärdi loomingu minimalismi, nende pühendumist... Usun, et ainult äärmine pühendumus ja sügav elutunnetus võimaldabki sellise kontsentreeritud tulemuseni jõuda, kus ei ole midagi üleliigset...nagu nendeski näitusetöödes, kus kõige puhtam ja olulisem - tunne ja emotsioon - on alles jäänud.
Näitusega kaasnevast saatetekstist, saan teada, et need hõbedaselt sädelevad abstraktsioonid väljendavad kunstnikule lapsepõlvest pärinevaid mälestuskilde, neid tundeid ja aistinguid, mis talle tänaseni meenuvad ja seostuvad jõuludega maal, väikese poisina...kui kuuseehted tehti hõbetatud papist ja heegeldatud kardina vahelt paistis õlgmadratsil pikutavale poisikesele kuu ja tähed ning kui kuuvalgus pani imeliselt sätendama aknapiidani ulatuvad lumehanged...
"/.../ Kõik see kokku sulandus jõuluaja sädelevaks ja ootusärevaks müsteeriumiks, mis meenub mulle kauge mälestusena igal aastalõpul.", kirjeldab kunstnik oma emotsiooni.
"Ning nüüd, kolmveerand sajandit hiljem, püüan osakestki sellest sädelusest põimida ka käesoleva jõulueelse näituse arhetüüpsetesse kujunditesse. Ehk väljendab see tagasihoidlik ekspositsioon tinglikut ka ootust millegi helgema järele. /Leo Rohlin /".
Selles (info)valguses tunduvad need näitusetöödki justkui tähed talveöös...helkivad, sätendavad, kaunid, karged ja kauged.
Leo Rohlin on nagu võlur, kes on muinasjutulised mälestused hetkeks "lihaks" vorminud ja täiesti argisest suutnud luua midagi imelist. Argise all pean silmas just füüsilist materjali, millega kunstnik töötab. Kõik need näitusetööd on valminud autoritehnikas ja valmistatud portselanist litrikeste ja kõige tavalisemate ristpeakruvide kombinatsioonis... Jah, tavalised ristpeakruvid kombineerituna valgete portselanlitrikestega võimaldavad luua selliseid sümbioose, kus on nii palju sügavust ja varjundeid, külma ja sooja, lähedast ja kauget, universaalset ja isiklikku. Selline tulemus on võimalik küll üksnes läbi sügava isikliku emotsiooni ja valguse.
Sisemise rahu ja harmoonia kõrval on siin tunda nii kõiksust kui pühalikkust, mis tuleb näituselt vaatajaga kaasa, ootama valgust.
Seetõttu võiks see sädelev näitus olla avatud läbi kogu pimeduseaja...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar