Olge te hoitud ja armastatud - Dénes Farkas, Tõnis Saadoja, Jevgeni Zolotko ja Heidelbergi kliiniku kunstikollektsioon

"Olge te hoitud ja armastatud", Dénes Farkas, Tõnis Saadoja, Jevgeni Zolotko ja Heidelbergi kliiniku kunstikollektsioon; kuraator Tamara Luuk; 17.10.- 20.12.2020, Tallinna Kunstihoone

Mõni näitus ootab oma aega 25 aastat. Ja mõnda näitusekülastust on hea alustada kuraatorituurist, et enne ekspositsiooniga omapäi tutvumist mõne olulise vihjega juba varustatud olla.

Tallinna Kunstihoone ilusa ja üleva pealkirjaga näitus "Olge te hoitud ja armastatud" on viljaka mõttelennu ja selge visiooniga kuraatori Tamara Luugi järjekordne meisterlik näide sellest, kuidas kokku kõlama panna esmapilgul täiesti erinevad kooslused. Näitusel on esindatud, nagu ta ise ühes oma intervjuus ütles, "meie oma ungarlane" Dénes Farkas (1974, graafika, fotograafia ja - installatsioonikunstnik), "meie oma venelane" Jevgeni Zolotko (1983, skulptoriharidus), "meie oma eestlane" Tõnis Saadoja (1980, maalikunstnik) ning valik 20.sajandi alguse Heidelbergi kliiniku (Saksamaa) väga mahukast kunstikollektsioonist (kus on kokku 27 000 tööd), mis koondab vaimuhaigeks tunnistatud isikute loomingut.

Ülev ja mõtlikult pühalik on ka kogu näituse ülesehitus ja meeleolu - kõrgustesse pürgiv, eksistentsiaalseid küsimusi püstitav, neid esitav ja tekitav.

Juba esimene, trepimademel asuv näitusetöö, viib vaataja kättesaamatusse kõrgusesse ning paneb mõtisklema igavikulise ja ajalise üle (Dénes Farkas, Svalbard #002, 2020). Isegi läbi 120 x 150 cm suuruse foto on võimalik tunnetada selle lumise Norra mäe ajatut ja jumalikku suurust võrreldes jalamil olevate, vaevumärgatavate inimasustuse jälgedega.

Järgmine saal on kujunduselt ise justkui pühamu - oma löövide, sammaste ja õigeusuikonostaasiga. Viimane kutsub otse enda poole liikuma, et kinniklopsitud avauste taustal meile uut reaalsust esitleda (Jevgeni Zolotko, "Alus (l)", 2016).

Kolmel videoekraanil näeb vaataja isa ja poja suhet, mis on karm. Näeme, kuidas sigapurjus (kuraatori või kunstniku mahlakas väljend infobukletist) ja ropendav isa sunnib oma alaealist poega, kel jalad vaevu pedaalideni ulatuvad, vägisi autorooli, et sõita öösel koju. Seda hoolimata poja hirmust, vastuseisust ja palvetest. Käsk, tegu, vastutus...

Kui altariseina suunas liikudes oli teekond palistatud Dénes Farkasi monokroomsete/ ühes tonaalsuses, must-valgete fotoinstallatsioonidega, tema töölaual leiduvatest tähenduslikest esemetest, siis tagasitee oli värvilisem. Vastassuunas avanes nimelt vaimuhaiguse diagnoosi saanud isikute mõttemaailm 20.sajandi algusest.

Kuraator Tamara Luuk nägi Heidelbergi kliiniku kunstikollektsiooni esimest korda 25 aastat tagasi ühel näitusel Belgias, mis talle kauaks meelde jäi ning nüüd osakeseks sellest näitusest sai.

Kuidas suhestuks vaataja nende töödega siis, kui vaimuhaiguse diagnoosi ei teaks, on praegu muidugi raske hinnata. Aga julgen arvata, et teisiti kui diagnoosiga. Ka Tõnis Saadoja tunnistas kunstnikutuuril, et tausta teadmata ta nende loojaid haiglasse paigutada ei oskaks ning Jevgeni Zolotko seab vaimuhaiguse ja normaalsuse mõisted kui sellised, üldse kahtluse alla, näitusega kaasnevas videomõtiskluses.

Siin näitusel olevate Heidelbergi kollektsiooni töödes leidub lennukaid unistusi ja maailmaparandavaid leiutisi, fantastilisi unenägusid ja valusaid ootusi, kinnismõtteid, detailseid plaane ja nägemusi.

Ka Tõnis Saadoja realiseeris näituseks valmistudes ühe oma nägemuse või teatud mõttes kinnisidee - tegeleda värviküsimusega läbi madala kontrastiga maalide. Spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud teoste pealkirjadki viitavad sellele eesmärgile - "Oliivroheline", "Lillakas hall", "Tuhm ooker" jt. Nende müstiliselt mõjuvate värvikombinatsioonide alt on aimata aga ehitiste kontuure, mis reaalseski elus pigem märkamata jäävad. Need maa ja taeva vahel hõljuvad katuseviilud ja tornid on piimjasse uttu mähkununa salapärased ja kaunid, juhatades vaataja sujuvalt edasi Dénes Farkasi, mitte vähem salapäraste, tööde juurde.

Mis on reaalne ja mis näiline - tundub Dénes Farkas küsivat enda poolt loodud universumis, enda poolt kureeritud ruumis, kus peegelpilt on reaalsusest selgem (DDR, 2020; #0011 (Peegel), 2020). Installatsioon puitkasti mahutatud (mängu)majakesega meenutab oma kompositsioonilt aga väga ühte Andres Toltsi (1949–2014) maali "Öö" (1987), mis samuti ühe majapidamise privaatsuse, läbi täpselt sihitud valgu(stu)se, näiliseks muudab. Seal samas ruumis hõõgub seinal Tõnis Saadoja "Ümbrikus taevas" (2019), mis oma ilus ja valus teema ambivalentsust veelgi võimendab.

Tõnis Saadoja fotorealistlik maaliseeria "Arhitektuurifoto väikese poisiga" ( 2013-2014) viib aga vaataja tagasi kunstniku lapsepõlve, kus tema sõnul olid "suved pikad ja päevad lõputud". Neil suureformaadilistel "polaroidmaalidel" (mida rõhutab pildi ümber olev valge raam) jäädvustab kunstnik neid hapraid mälupilte, mis jäänud temaga igaveseks - olenemata taustsüsteemi ja keskkonna muutumisest. Vaatamata filtritele, on see tunne ka vaatajale tajutav ja liigutav.

Ka Jevgeni Zolotko tegeleb juurtega, otsides neid veelgi kaugemalt - nii paari tuhande aasta tagant, Vana Testamendi aegadest. Tema fotosari ja installatsioon "Jaakobi redel" (2012 - 2020) ning täiendavad videod ("Kaotus" (2012 - 2020)) tegelevad inimeste võõrandumise, otsingute ja millegi igatsusega - sooviga leida midagi tähenduslikku, viidates, et inimese olemus pole aastatuhandete jooksul just palju muutunud ja et teadmine selgub sageli läbi kahtlemiste ja lammutamiste.

Selleks, et sünniks midagi uut, tuleb vahepeal ehk kuulata vaikust... jõuab äratundmisele noormees Jevgeni Zolotko videos. Vaikus, mis tundub elementaarselt tavaline on tänapäevamaailmas saanud aga argiüleselt eriliseks.

See näitus tõi kokku ja pani kõlama erinevad ja erilised - inimesed, mõtted ja väärtused, andes märku, et hoitud ja armastatud oleme me kõik. Vajades siis selle mõistmiseks aega, vaikust või muud.

Allikas on ju üks.