laupäev, 16. jaanuar 2021

Avatud Tartu 1/4 - Tartu kunsti aastanäitus „Köielkõndija” Tartu Kunstimajas

Avatud Tartu 1/4 - Tartu kunsti aastanäitus „Köielkõndija”, 19.12.2020.–17.01.2021, kujundaja Eveli Varik, Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26, Tartu) 


Selleks, et kunstimuljete paus liiga pikaks ei kujuneks, tuli sõita Tartu, kus tubaste näituste puhul lubati vaateakendest kaugemale minna.

Niisiis võtsin plaani kolme päeva jooksul külastada kolme jaanuaris lõppevat näitust. Nendeks olid Tartu Kunstimajas toimuv Tartu kunsti aastanäitus, Kogo galerii heade mõtete kodu näitus ning Tartmusi Alan Proosa fotonäitus. Viimasel päeval lisandus nendele veel spontaanselt Pallase galeriis olev, Eesti fotokunstimaastiku värvika tegelase, Peeter Linnapi loomingu ülevaatenäitus.

Kuna aga Tartus toimuv tundus Tallinnast tulijale ulmevaldkonda kuuluva helge unenäona, kulus esimene päev oludega kohanemisele.

Juba Raekoja plats oli muinasjutuline oma (tasuta) uisuväljaku, elava tulekollete ja erinevate installatsioonidega. Armsad ja põneva sisuga klaasmajakesed pakkusid vaikseid oaase ja rannatoole, raamatuid ja muinasjutte, süüa ja juua, võimalust hüpata põhus, lugeda häid mõtteid ja palju muud. Isegi kuked ja kanad, kes kristalllühtri valguses ning kuulsate (Brad Bitt) ja väärikate (Karl Ernst von Baer) portreede paistel oma klaaskuudis ringi askeldasid, tundusid miskit haruldast ja imelist tõugu olevat. Just hetk varem olin sarnast kristalllühtrit, küll pisut suuremas mõõdus, Werneri kohviku laes imetlema jäänud...

Musikaalsed sillad, mitmekesine arhitektuur, pargid, skulptuurid ja jõepromenaad, rõõmsalt sumisevad kohvikud ja hubased restoranid (kus ka kohapeal süüa-juua lubatud)...siis pole ime, et kohe kunstisaali ei jõudnud.

Aga nüüd siis näitustest, mis kõik olid mahukad ja sisukad, mistõttu pühendan neile, külastamise järjekorras, eraldi postitused.


Tartu Kunstimajas toimuvale Tartu kunsti aastanäitusele, oli näituse kujundaja, Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia taustaga (tänane Rakvere Teatri peakunstnik) Eveli Varik (1970), välja valinud 122 (!) Tartuga seotud kunstniku tööd. Läksin sellele näitusele avatud meele ning mõõduka huviga, saada kompaktne ülevaade Tartu kunstiskeenel toimuvast.

Kuna osalejaid oli palju võttis näitusepind enda alla kõik Kunstimaja saalid - nii ülemise kui alumise korruse ning Monumentaalgalerii. Kuigi väljapanekus oli nii keraamikat, skulptuure, tekstiile ja installatsioone, ka videokunsti ja digimaale, tundus ülekaal jäävat siiski traditsioonilisema maalikunsti (eri)vormidele.

Peale näitusesaalides kulgemist tuli minuga (mõtetes) kaasa nii mõnegi kunstniku looming, kelle nimi alles selle näituse raames minu teadvusesse jõudis.

Näiteks Tuuli Vahesaar (1974), Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud tekstiili-, maali- ja installatsioonikunstnik ning skulptor, kelle näitusel olev installatsioon "Kes esimesena kitli selga saab, see ongi arst", tundus üheaegselt nii päevakajaline kui ka - poliitiline. See traatide rägastikku aheldatud, vikerkaarelippu käes hoidev, pisut pulstunud välimusega mängukaru, võib ju oma ainitise pilgu ja roheliste silmadega jätta väsinud ja lootusetu mulje, jääb vaatajasse siiski tunne, et võitlus jätkub. Tuuli Vahesaar on kaasautor ka eelmisel aastal põletava küsimusena esilekerkinud pealkirjaga teoses "Kus on Marta?". Sellel Martin Laiapeaga (1974) kahasse loodud, Momumentaalgaleriis eksponeeritud, mängulisel teosel, paistavad autorid mõnuga (Marta) jälgi segavat, kasutades selleks erinevaid vihjeid, sümboleid ning materjale (plekk, puit, valmis esemed jmt).

Meeldis ka Helen Bunderi (1991) suuremõõduline, köitvates soojades värvitoonides maal, kus paksud mustad kontuurid näisid reaalse ja unenäo piiril hõljuvate tegelaste laialivalgumist piiravat ("Siseala 5").

Veiko Klemmeri (1985) "Pühapäev" meenutas oma motiivi- ja värvivaliku poolest Briti kunstniku David Hockney (1937) 1960ndate/1970ndate California teemalisi maale. Veiko Klemmer kujutab siin sulni pühapäeva ja inimese (aimatava) kohalolu asemel aga ähvardavat ohtu ja õõvastavat tühjust, pannes vaataja tundma ebamugavust ning mõtlema kaasa loole ja inimestele, kelle eksistentsi see mõjutab.

Ka Timo Kähara (1981) maal "Analüüsi seda", pakub võimaluse sisekaemuseks ja  mõtisklusteks, ümbritsedes psühhoanalüüsi ja -teraapia rajaja Sigmund Freudi kuju meid igapäevaelus painavate sümbolite ja esemetega. Nende vajalikkust, mõju ja olulisust võiks aegajalt hinnata ju küll.

Tekstiilikunstnik Aet Ollisaare gobelään (1966) "Unes ja ilmsi" võlub ja mõjub oma lihtsusega, olles üheaegselt nii realistlik kui unenäoline, usutav ja salapärane. Õrnalt varjus oleva kuu kuma suudab hõlpsasti tekitada reaalse kohaloleku tunde ja taju.

Artur Kuusi (1970) valguskastis olev teos "Vahetevahel on elu kehvem kui kunst" moodustab koos värske Ado Vabbe preemia laureaadi Jevgeni Zolotko (1983) skulpturaalse objektiga "Post Scriptum",  tähenduslikuna mõjuva koosluse, mis ärgitavad filosoofiliste, religioossete ja eksistentsiaalsete teemade suunas mõtlema.

Minimalistlik ja liigutav oli Eve Gailiti (1952) modiglianilik (Amedeo Modigliani (1884–1920) maalilaadi meenutav) teos "Puutetundlik".  Näituse pealkirjast ("Köielkõndija") tundus aga otsest inspiratsiooni saanud olevat August Künnapu (1978) oma teostega "Philippe Petit ja tornid I ja II". Kuid vabalt võis näitus selle tabava nime laenata muidugi ka maalilt. Philippe Petit näib olevat pinges, mõtlik ja äraolev, võimalik, et vaatajast ka häiritud.

Enn Põldroosi (1933) digimaalid "Androgüün" sundisid hetkeks mõtisklema kunstiteose vahetu mõju üle ehk digilooming ja -tehnikad versus klassikaliselt/ käsitsi maalitud teosed, kus pintslitõmbed ja materjali tunnetus on ehedam.

Äratundmisrõõmu pakkusid Regina-Mareta Soonseina (1991) ägedad ja põnevad, linoollõike tehnikas, lõuendile kantud abstraktselt figuratiivsed, sebramustrilised teosed ning suvel Kogo galeriis nähtud  Anastassia Lemberg Lvova (1992) kaks portreemaali, mis aga kontekstist eraldatuna nii mõjukad polnud. Nende portreede taga olevate inimeste lood andsid toona töödele palju juurde.

Silma jäid veel Art & Tonic galerii kunstnikud Mirjam Hinn ja Alar Tuul, kellest esimese isikunäitust sain suvel nimetatud galeriis koguni privaatselt kogeda. Mirjam Hinn (1990) tunneb sügavamat huvi mateeria ehk aine erinevate vormide vastu. Kui suvisel näitusel kujutas Mirjam muuhulgas õhku, piisku ja tolmu, siis siinoleval tööl jääb kujutatu anonüümseks mateeriaks ("Anonüümne mateeria III"). Maali teostus ja värvide kombinatsioon, varjundi ja kujundi rohkus panevad vaatama.  Alar Tuule (1982) töödeseeria "Liblikas" tundub aga põhjusega kõrgemal eksponeeritud olevat. Tema varasema loominguga võrreldes on selle sõnum ehk liigagi otsene. Teose teostus aga tavapärasest konkreetsem ja piiritletum. Tähelepanu pälvib see näitusetöö aga kindlasti.

Näitusekogemuse lõpetan ja võtan kokku Monumentaalgaleriis asuva, kunstniku ja fotograafi Riina Varoli (1979) meditatiivse  videoteosega "Ruum" ( 4.48 min), mille taustaheli lõi meeleolu kogu ruumile. Mõtetes ja mõtiskledes, arglikult kombates, ettevaatlikult kaalutledes, teeb samme inimene selles teoses, et leida tasakaal, mis aitaks, toetaks ja mis meeldiks...

Näitusemuljed pean siiski lõpetama tõdemusega, et nii mitmedki meeldinud ja märkimist väärivad tööd jäid ülevaatest välja. Ja kindlasti oli näitusel ka teoseid, mida ei märganudki. Sest töid oli palju ja vastuvõtuvõime piiratud. Seetõttu sai minu köielkõnd hetkel selline - küll veidi ebakindel, aga viis kohale.




















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar