pühapäev, 19. september 2021

Sydney linnud ja Voka jonnipunnid - EKA galerii "Keksurajal".

Triin Kerge & Aksel Haagensen "Keksurajad"; 07.09.–23.09.2021, EKA galeriis; sissepääs Kotzebue tänavapoolsest küljest; T-L kell 12.00-18.00


EKA galeriis on praegu väljas Eesti Kunstiakadeemia taustaga kunstnikeduo Triin Kerge (1986) ja Aksel Haagenseni (1993) näitus "Keksurajad", mis oma näilise lihtsusega üllatab ning millega on kerge suhestuda. Sest, kes ei oleks lapsena joonistanud või jonnipunni õõtsutanud...

Oma isiklike lapsepõlvemälestuste kaudu soovivad kunstnikud siin läheneda aga pigem üldisemale mälestuste analüüsile.

Kuid niisama lihtne poleks olnud suhestuda nende varasema ühisnäitusega "Kuhu me lähme?", mis tegeles 1944. aastal Eestist põgenenute ja 1949. aastal Siberisse küüditatud laste lugudega. Võimalik, et just need lood ajendasid tänaseid noori jõudma oma isiklike lapsepõlvelugude ja -mälestuste juurde. Seda enam, et üks lapsena Eestist põgenenu oli Aksel Haagenseni vanaema, kes Rootsi kaudu mõned aastad hiljem vanematega koos Austraaliasse jõudis ning kus on sündinud nii Akseli ema kui ka tema ise. Huvitava nüansina kolis aga Aksel Haagensen 8. aastaselt, ehk pea sama vanana kui vanaema Austraaliasse jõudis, Eestisse tagasi.

Lapsena vaimustus Sydneys elanud Aksel lindudest, sest need olid seal värvilised ja huvitavad. Ta uuris, vaatles ja joonistas neid lõputult. Vahel ka söötis ja jootis ning mõtles neid väljagi. Kui tema enda koduaias kraaksusid eukalüpti ladvas viker-nestepapagoid, siis vanavanemate tagaaias võis kohata valju naeruga kuukabarrat ning kompostihunniku läheduses kalkun-rihukana. Eesti lindudest tundusid Akselile raamatute ja loodusfilmide põhjal meeldivat teder, hallrästas ja rabapistrik, saan teada näitusega kaasnevast kakskeelsest "väliseesti lapsepõlve lindude välimäärajast"/ "The Definitive Field Guide to the Birds of an Australian-Estonian Childhood (Aksel Haagensen, 2021).

Oma lapsepõlvevaimustuse on kunstnik nüüd näituseformaati vorminud. Ja mitte väikestele joonistusploki paberitele, vaid suurelt ja värviliselt - kõrgele seinale projekteeritult. Lapsepõlvejoonistuste hajus väljavalgustus teeb need mälestuskillud hapraks ja mõjusalt efektseks.

Triin Kerge mälestuse projektsioon on aga vägagi konkreetne. Kunstnik liigub oma mälestustes Ida-Virumaale Voka alevikku, kus ta väiksena vanatädil aeg-ajalt külas käis ning aknast üksnes paneelmaju, liivakaste ja ronimistorusid nägi. Vokaga seostuvad Triinule veel kummeli korjamine, pähklikujulisi maiustusi tegev küpsetusmasin ning kõigile nalja pakkuv tutvumissaade televiisorist.

Kuid hiljuti Vokat külastades ja "mööda kõnniteed poe poole minnes, meenus Triinule, et just sealt kauplusest osteti tema suureks rõõmuks talle jonnipunni nukk."

Kuigi galeriinurga liivakastist leiab ka savist halli paneelmajade kompleksi, köidab vaataja tähelepanu siiski majadega ühte mõõtu jonnipunniarmee, mille võimas mastaap on mälu ja mälestuse seisukohalt usutav ja õigustatud. Selle mälestuspildi jõulisus mõjub läbi korduste üllatavalt sõnakalt.

Vaikses näitusesaalis ringi kõndides, jonnipunne ja linde lähemalt uurides, püüdsin korrapäraselt paigutatud eksponaatide vahel võimalikult ettevaatlikult liikuda, et neile mitte otsa komistada. Ontliku näitusekülastajana tundus see kuidagi loomuliku ja iseenesestmõistetavana...
kuni ühel teisel päeval EKA galerii läheduses viibides, äkki jonnipunnide lakkamatut helinat kuulsin...

Asja lähemalt uurima minnes, avanes mulle lustakas vaatepilt kolmest lõbusast (tudengi)neiust, kes jonnipunnide vahel rõõmsalt ringi kalpsates neile naeru lõkerdades hoogu juurde andsid.

Nende lapselik siirus ja rõõm oli nii nakkav, et minugi mälestuskillud sealt niipea ei lakka. 














teisipäev, 7. september 2021

Su näitus on nõme ja muud pildid Alexei Gordini näituselt "Kuidas see juhtuda sai?"

Alexei Gordin, "Kuidas see juhtuda sai?", 05.08. - 29.08.2021; ArtDepoo galerii (Jahu 12), Tallinn; koostöös Kogo galeriiga (Tartu)


"Your exhibition sucks" ehk Su näitus on nõme, ütleb Alexei Gordini (1989) maalil megabrändi staatusesse tõusnud, blaseerunud ilmega popstaar ("Billie", 2021). Mina sellele avaldusele alla ei kirjutaks, sest mind see näitus kõnetas!

Alexei Gordini näituse külastusest on nüüd mõni aeg juba möödas, aga kogemus ei unune. Olin tema üksikuid töid varemgi näinud, kuid parima pildi kunstniku olemusest ja käekirjast saab siiski isikunäitusel. Ka antud juhul moodustasid teosed siin mõnusa terviku, mis konkureerimise asemel üksteist pigem toetasid.

ArtDepoo galerii Jahu tänaval on aga koht, kuhu juhuslikult väga ei satu. Sinna jõudmiseks tuleb natuke vaeva näha. Suletud õuevärav avaneb uksekella peale ning roostekarva metalltrepist ülesronides oledki kohal!

Galeriisse sisenedes satun vastakuti videoekraaniga, kus kunstnik ise, eeskujulikult maski kandes, mulle otsa vaatab. Õnneks ei ole tegemist külastajale sihitud manitsusega, vaid minu tõlgenduse järgi kunstnikupoolse avaldusega - kunstnikku mask ei vangista ega tema sõnumit vaigista.

Küll aga võivad kunstnikku vaigistada hoopis muud asjaolud, nagu Alexei Gordini näitusetöödest selgub.

Vähemalt ühe töö puhul on Alexeid inspireerinud vene luule klassiku, Nobeli preemia laureaadi Jossif Brodski (1940 - 1996) elu ja looming. "Ära lahku oma toast! (Brodsky järgi)" (2021) kujutab käeraudadega radiaatori külge aheldatud (loome)inimest. Ka Brodskit soovis nõukogude ühiskond vaigistada, vangistada ja raamidesse suruda, maailmavaate ning loomingu tõttu ühiskonnast isoleerida.

Alexei Gordini töid vaadates taban end sageli muigamas ja vahel naerugi turtsatamas. Kuigi  otseselt naljakat seal ju midagi pole. Küll aga  traagikat ja musta huumoriga vürtsitatud koomikat. Näituse nimiteos "Kuidas see juhtuda sai?" (2020), viib vaataja näiteks kurssi kunsti(institutsioonide) poolt fataalseid kehavigastusi saanud isikute "persoonilugudega" - ratastool, pimedaks jäämine, sõrmede kaotamine - juhtides tähelepanu, et isegi kompensatsiooni pole selle eest neist keegi saanud.

Prügikastiveerel kõlab aga loosung, et kunsti tehes rikkaks ei saa...

Kuidas saakski kui kuraatorid on värdjad (bastards) ja publikut pole. Või kui ongi, siis nad ei näe ega saa millestki aru, nagu Alexei maalid seda värvikalt väidavad.

Seda kui raske on kunstnikul oma loomingut esitleda või selle tegemiseks vahendeid hankida teab täna Kogo galerii esindatav kunstnik väga hästi. On ta ju isegi pudeleid korjanud. Seda küll 2013. aastal ja  projekti korras, mille tulemusena valmis nii videofilm kui ka näitus ( "Artist collecting bottles: 200 eur", 43 minutit; Youtube's vaadatav). Ja politseigagi on Alexei pidanud kokku puutuma, kui aastaid tagasi üks rahulolematu näitusekülastaja nähtu põhjal politse kutsus!

Niisiis, ainet loominguks kui palju! Eksistentsiaalsed probleemid, kaasaegse kunsti ja kunstniku roll ühiskonnas on ammendamatu valdkond ilmselt igal ajal.

Järjekordse tragikoomilise maali ees naerma turtsatades tajusin järsku selgeid paralleele Alexei Gordini ja Marko Mäetamme (1965) loomingu vahel. Elulised situatsioonid, pildi ja teksti koostoime, sarkasm ja eneseiroonia, terav ja tabav ühiskonnakriitika on see, mis neid minu silmis ühendab. Lisaks ka koomiksilaadne minimalism.

Alexei Gordini sõnul on tema kunstnikukäekirja väga palju satiiri- ja karikatuuriajakirjad mõjutanud. "Pikker", "Krokodil" ning Priit Pärna  joonisfilmid olid teismeeas tema lemmikud. Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maaliosakonda astudes polnud ta aga varem ühtegi maali maalinud. Ja EKA juures peabki ta oluliseks just kontseptuaalset, pigem ideest kui vormist lähtuvat, haridust.

Tänaseks juba ka Helsingi Kunstide Ülikoolis magistrikraadi omandanud kunstnik, on Eesti kunstiskeenel aktiivne tegija. Ning ilmselt just seetõttu julgeb ja võib ta valdkonda ning sellega seonduvat ka kriitiliselt lahata.

Ning sellles osas on Alexei Gordini ärksa meele ja terava keelega kunst küll vägagi kõnekas!

Jääb vaid kahetseda, et äsja lõppenud Alexei Gordini, Marko Mäetamme ja Kennet Lekko (1992) ühisnäitust „Kunstiturg, elu ja surm“  Tartu Kogo galeriisse vaatama ei jõudnud ning jääb vaid loota, et kuskil mujal seda ükspäev siiski näha õnnestub.

Publikut ja huvi ju on!