Avatud Tartu 2/4 - Heade mõtete kodu Kogos

HEADE MÕTETE KODU: Eike Eplik, Art Allmägi, Edith Karlson, Anna Mari Liivrand, Johannes Luik; kuraator Rael Arter; 12.12.2020 - 30.01.2021, Kogo galerii/Tartu/Aparaaditehase hoov.

Peale mammutnäitust Tartu Kunstimajas võtsin suuna Aparaaditehasesse. Pallase galeriist möödudes jätsin aga meelde aknast paistvad pusletükid, et soovi korral järgmisel päeval siia tagasi tulla.

Et aga aastanäituse muljed vajasid lahu(s)tamist tegin peatuse hubases Puhvetis, kust avanes suurepärane vaade ka minu järgmisele sihtkohale - Kogo galeriile. Kohvikust sain mõnusale emotsioonile lisaks veel kaasa portsu vahvaid soovitusi, kuhu Tartus minna/mida teha, mida tasuta ja küsimata, lahke perenaine jagas, näiteks soovitas ta külastada lumebaari ULA!

Galeriivalgus tundus hämaras õhtupoolikus eriti hele ning steriilse "elutoa" sisustus mõtetest tihe.

Näitusekuraator Rael Artel (1980) sai väljapanekuks inspiratsiooni koroonaaja mõttepotentsiaalist, millest viie skulptori/ installatsioonikunstniku omad, siinsel näitusel heade mõtetena materialiseerusid.

Näituse ülesehitus meenutas tõesti (elu)tuba, millele ka pealkiri viitab - pildid seintel, toa keskel lauake, ääres riiulid ja kapikesed, millel meeleolu loovad taiesed. Millest mõni juba tuttavgi. Edith Karlsoni (1983) klaasist pilvetupsud (Ilm I - IV, 2019) olid mõjuvad ka siis, kui need aasta eest koos Mall Parise (1954) mummuliste akvarellidega Tallinna Linnagalerii näitusel "Õed" (20.12.2019 - 09.02.2020) lummava ja õhulise keskkonna lõid.

Toonase näitusekogemuse lõpetas aga üks humoorikas seik, kui näitusesaalist väljudes kuulsin üht tarmukat naisterahvast oma käevangus olevale kaaslasele hüüatamas: "Mis klaasplärakad need veel on?". Kas neid "plärakaid" galeriisse ka lähemalt uurima mindi, ma kahjuks tookord ei vaadanudki:).

Peale kohanemist ja kõigi eksponaatidega tutvumist, võtsin appi ka näitusega kaasnevad saatetekstid, et töödes peituvaid mõttekoode rohkem tabada.
Selgus, et Johannes Luige (1988), kivist pea ja terasjalgadega skuplturaalne teos "Jälgija", kes külalist galeriisse sisenedes esimesena "tervitab", peaks lähedale sattudes kuidagi reageerima..., aga ta ei teinud seda. Minu silm ei märka midagi. Galerist Liina Raus lubab aga eksponaati katsuda. Ja siis ma tõesti tunnen...mõnusat soojust ja surinat kui selle veidra välimuse, kuid sõbraliku olekuga tegelase pead silitan. See olend tundub külalise üle lausa rõõmustavat, mistõttu pani Urmo Metsa 15. jaanuari Sirbis ilmunud kirjeldus, sellest enda ette põrnitsevast olendist, natuke imestama. Mis aga näitabki taaskord seda, kui erinevalt võivad inimesed ühte ja sama objekti/asja/teemat tajuda.

Taju ja usuga tegeleb ka järgmine eksponaat.

Art Allmägi (1983) teos "Tõe ja õiguse nimeline portree Anton Hanson Tammsaarest", võiks vabalt ka "See ei ole Putin" nime kanda (ilmse viitega kuulsa Belgia sürrealisti René Magritti (1898 - 1967) teosele "See ei ole piip"/"Ceci n'est pas une pipe" (1929), mis filosofeerib kujutatu ja nimetatu vastavuse üle, kui see, mida näeme või arvame nägevat, ei lange kokku objekti kohta öeldu või kirjutatuga). Oma töö pealkirjani jõudis Art Allmägi peale seda, kui tema 2019 aastal Draakoni galeriis (mis asub Tallinnas, Venemaa saatkonna vastas, Pikal tänaval) eksponeeritud teos "Tulge suudelge tulevase presidendi kätt", tekitas osades vene turistides pahameelt, kuna nende arvates oli see teos Putinit solvav. Tegemist oli installatsiooniga, kus punase vaibaga kaetud astmikul istus troonil elusuuruses, tõesti Putinit meenutav skulptuur. Kui näituse valvur seepeale kinnitas, et kuju hoopis meie kuulsat kirjanikku Anton Hansen Tammsaaret (1878 - 1940) kujutab, olevat turistid vabandades lahkunud...

Mitmemõttelise vimkana on näitusel olev portreebüst asetatud aga tühjale raamaturiiulile. Võib ju spekuleerida, mida autor ja kuraator selle kuju ja tühjusega rõhutada soovisid, aga kindlasti ei saa paljud kujutatu või nimetatu mõjusfääri eitada, sõltuvalt siis kellegi kultuuriruumist.

Keset tuba asub laud, kus esmapilgu kribu-krabu muutub saateteksti appi võttes Eike Epliku (1982) fantaasialõngaks ("Kolmapäevane lõuna I ja II", 2020). Need laual olevad mõtlusobjektid (saateteksti kujundlik väljend) viitavad loodusest pärinevatele motiividele, mida kunstnik omasoodu edasi vormib ja arendab.

Laual oleval "lõunapakkumises" - lumivalgetes ja maheroosa-rohelistes portselan-, pronks- ja silikoonvigurites - võiksin ära tunda maapirni, millest mul niisamagi ettekujutus puudub. Seetõttu leian sealt hoopis ingveri, mis selgub, et maapirnist niipalju erinev polegi. Orgaanilised ja tervislikud ju mõlemad.

Maheda orgaanika juurest liigub pilk aga edasi Ann Mari Liivrandi (1993) õrnade joonistuste juurde, mis kujutavad erinevaid, juhuslikena tunduvaid, kujundeid ja objekte. Teose pealkirjale, "Kulgevad kaared I-III" (2020) viitavaid elemente leiab neist aga küll. Kaari ja kulgemist on siin palju, mis süvenemisel justkui reaalsekski muutuvad. Jääb mulje, et installatsiooni on joonistatud vahetult, mille õrn ja hõljuv meeleolu sealt ka näitusesaali kandub. Sest ka näituseruumis oleval installatsioonil ("Ringkäik", 2020) märkan joonistustel korduvaid elemente ning see vooljate objektidega maagiline ring jätab joonistatud installatsioonidega sarnase - müstilise, rituaalse ja pühaliku - mulje.

Kogu selle ruumi seovad aga kokku Edith Karlsoni värvilised pilvetupsud, millest heade mõtete potentsiaal justkui iseenesestki välja tuksub.

P.S. Hiljem, näitusele kordi tagasi mõeldes, tabasin end pidevalt ühelt huvitavalt võrdluselt... Nimelt Johannes Luige "Jälgija" meenutas oma nõtkuselt ja pingelt mulle Jaan Koorti (1883-1935) "Metskitse" (1929), mida olen korduvalt nii Nunne tänava haljasalal kui ka Kumu ekspositsioonis imetlenud. Kui Koortil õnnestus metslooma haprus ja ärevus valada pronksi, siis Johannes Luigel on see (ootusäreva seisundi väljendamine) õnnestunud terases ja kivis.

Üldistusena võiks seda seisundit aga omaseks pidada kogu praegusele ajale.