Alan Proosa. Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood; 17.10.2020—31.01.2021, kuraator Indrek Grigor; Tartu kunstimuuseum/Tartmus
Alan Proosa fotonäitus ei olnud Tartu minemise põhjus, aga oleks vabalt võinud seda olla. Kuna nii avameelset ja isiklikku lähenemist meie ühiskonnas praktiliselt nähtamatule või kui, siis pigem tabutemaatika valdkonda kuuluvale nähtusele nagu transsoolisus seda on, pole varem kohanud. Nüüd aga oli võimalik sellesse maailma sisse piiluda. Ja mitte kuskil nurga taga ja salaja, vaid otse Tartu Raekoja platsil asuvas Tartu kunstimuuseumis, mille esimese korruse kolm saali olid fotograafist elukunstnik Alan Proosa ning kuraator Indrek Grigor täitnud põneva ja liigutava dokumentaaldraamaga.
Seda näitust on võimalik vaadata mitut moodi - lihtsalt näitusesaalidest läbi jalutades seintel olevaid kauneid portreefotosid imetledes (mida paljud külastajad ka tegid, kiirustades ilmselt ülemistele korrustele Tiit Pääsukese maalinäitusele); näitusesaalides leiduvate (paberkandjal) saatetekstide abil portreede taga olevatesse lugudesse süvenedes (mis on ka muuseumi kodulehel digitaalselt loetavad/ allalaetavad) või siis näitusekogemusele ka kunstniku emotsionaalset ja sisukat videotuuri kaasates (mis on Tartmusi facebooki lehelt leitav).
Kahe viimase variandi kaasabil rullus minu ees aga lahti üks antropoloogilise uurimuse mõõtu persoonilugu, mis haarab vaataja oma eheduses endaga kaasa.
Ja mõnes mõttes on isegi hea, et Alan Proosa nimi mulle varem midagi ei öelnud ning sain näitusele ja temaatikale läheneda puhta lehena.
Ka näituse ülesehitus aitas sellele kaasa - vaikselt alustatud teekond võttis tasapisi tuure üles, tekitades (autori suhtes) uudishimu ja küsimusi, millele vihjamisi ka vastused tulid, kulmineerudes hiljem melodramaatilise lõppakordina.
Näitus on osake Alan Proosa viimase viie-kuue aasta elukogemusest - eneseotsingutest, rännakutest ja kohtumistest eksootilises ja vastuolulises Kagu-Aasia ühiskonnas, kuhu kunstnik siinsest rutiinist tüdinenult, peale kümmekond aastat aktiivset muusiku, (moe)fotograafi ja õppejõu karjääri, reisis.
Ennast sooliselt voolavana identifitseerides, lootis ta sealt leida ühiskonnas nähtava ja aktsepteeritud transsooliste kultuuri ja kogukonnad, mida ta ka leidis. Lisaks veel iseenda ja elu armastuse.
Jah, see tähendas küll suurlinnade alternatiivkultuuri ja eskort-teenuse ja/või prostitutsiooniga elatist teenivaid transnaisi/ ladyboy"sid/ kathoey'sid, nagu Tai kultuuris neid nimetatakse. Kuid neid mehena sündinud kauneid naisi võis kohata ka ilukliinikutes või meedias töötamas, disainerite või modellidena tegutsemas, nagu mitmed Alani muusadki seda tegid.
Tundub, et kohtinguäppide vahendusel alanud tutvused arenesid kiiresti hingeliselt avatuks ja ajatuks suheteks, mis moel või teisel kestavad tänaseni. Mis mõneti on mõistetav, kui arvestada Alani siirast imetlust ja huvi nende tema jaoks imeliste ja ebamaiste olendite vastu.
Isegi siis, kui pimestav imetlusobjekt seda ära kasutada püüab, tundub vastastikune austus alles jäävat.
Kõik need näitusel toodud lood mõjuvad siiralt, olles oma aususes haavatavad, liigutavad ja puudutavad, mis tuleneb ilmselt kunstniku natuurist, kes antud tööde puhul ei fotografeeri lihtsalt juhuslikku inimest, vaid nende isikute ja enda lugu. Nendes portreedes on olemas kõik see, mida Alan kuulis, nägi ja tundis, lisades sinna oma empaatia, austuse ja imetluse, muutes fotoportreed justkui personaalseteks dokumentaalnovellideks.
On näha, et need fotod on tehtud eelkõige endale, kus side pildistatavaga on pinnapealsest enamat.
Nii võibki juhtuda, et nende eksootilise välimusega transnaiste fotoportreede keskel ununeb nende sugu aga sootuks ning kõlama jäävad igaühe isiklikud - armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku - lood, mis oma õnne, rikkuse ja eneseotsingutes universaalselt üldinimlikuks muutuvad.
Läbi selle näituse ning Alan Proosa tundelise elukogemuse, on võimalik sattuda maailma, kuhu vahetult asja on vähestel.
Seal võib olla ilu kui ka valu, kuid ennekõike on see elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar