Avatud Tartu 4/4 - Peeter Linnap, mees nagu pusle või leksikon?

Peeter Linnap. "Ajaloost läbi"; 07.01 - 06.02.2021, Kuraatorid Andrus Kannel ja Peeter Linnap; galerii Pallas, Tartu

Peeter Linnapi (1960) personaalnäitusele läksin peamiselt seetõttu, et ma temast varem just liiga palju ei teadnud. Nime kuulnud, mõnda raadiosaadet kuulanud (Ööülikool), artikleid lugenud ning siin ja seal telesaadeteski näinud (ERR arhiiv, OP), seda küll. Aga need on olnud siiski juhuslikud kohtumised, mis tervikpilti pole teadvuses kinnistanud.

Ka Pallase galeriisse (endise nimega Noorus) polnud varem sattunud, mistõttu oli põhjuseid mitu, miks peale Alan Proosa Tartmusi näitust justkui iseenesest suuna Riia mäkke võtsin.

Pallase galerii on suur ja jätab natuke amortiseerunud ja kõleda mulje. Ka väljapanek võis seda tunnet süvendada kuna seintel ja postidel olevad fotograafia baasil tehtud tööd olid monokroomselt must-valged ja sisu poolest minevikku vaatavad. Esimese korruse sammassaali keskel laiutas väärikas hauakivi Kalevipojale ("Kalevipoeg: de Facto” ,1996), mille kõrval seintel rippusid aga teisedki eestlaste mälupilti ja identiteeti mõjutanud teosed ("Eesti lühike emblemaatiline ajalugu", 1996). Need mängulised fotopusled viisid mõtted ajaloo konstrueerimisele. Alati on kuskil mõni tükk puudu või üle või siis kellegi käes parajasti hoiul.

Näitus, mis hõlmab Pallase galerii kõik kolm korrust, püüab anda ülevaate hiljuti 60 aastaseks saanud Peeter Linnapi olulisematest töödest. Ja neid on üks jagu, alates "Varjatud Maastikud" (1988) ja "Autoportreest N Liidu kodanikuna " (1989) kuni sahiseva "Pühamuni" (1999, koos Jasper Zoova, Tarrvi Laamanni, Aarne Maasikuga). Lisaks ka vitriin raamatute, kogumike ja teatmeteostega, mille autoriks, koostajaks või kaasautoriks ta on olnud.

Selle traditsioonilises võtmes kujundatud  ülevaatenäituse pani aga tõeliselt elama alumise keldrisaali ühes sopikeses näidatud telefilm "Teadlased: Peeter Linnap" (Eesti Televisioon, 2008, ca 26 minutit, ERR arhiivi vahendusel vabalt vaadatav). Just selles keskkonnas ja tema tööde keskel oli seda hea vaadata kuna andis staatilistele näitusetöödele koheselt juurde inimliku mõõtme.

Läbi filmi sain aru, et Peeter Linnap on elav ja jõuline natuur, keda tema õpilased iseloomustavad muuhulgas ka kui mässumeelset radikaali, kirglikku intriganti, kelle loengud on alati meeldejäävad ja kellel on alati midagi öelda. Nagu "mad professor" oli ühe tudengi hinnang oma õpetajale.

Minu enda jaoks oli toredaks üllatuseks seal filmis näha ka Alan Proosat (kelle näituselt ma just hetk tagasi olin tulnud) sõna võtmas ning oma õpetajat iseloomustamas ja fotografeerimas. Nende filmihetkede ja intervjuude vahendusel joonistus välja õpetaja ja õpilase vaheline intensiivne ja toetav suhe. Teadvustasin, et lisaks fotograafiale ühendab Alan Proosat ja Peeter Linnapit veel semiootikaõpingute taust, milles viimane ka Tartu Ülikoolis doktorikraadi kaitses.

See viimane fakt aga viibki Peeter Linnapi isiku juurde, keda minul on peale seda näitust küll väga keeruline kuidagi defineerida...

Kes ta siis on?

Kunstnik, fotograaf, fotokunstnik, saatejuht, kunstikriitik, kuraator, kunstiajaloolane, fotoajaloolane; fotograafia ja foto uurija; semiootik, filosoof/mõtleja/ühiskonna ja kultuuri mõtestaja; kultuuriteoreetik ja -praktik, lektor sh nii Eesti kui välismaa ülikoolides, doktor, professor, teadlane; võimekas kirjutaja, sõnaosav seoste looja; lammutaja - eelkõige varasemate mõttemallide või kaanonite; ehitaja - uued kaanonid, õppetoolid, suhted ja (rahvusvahelised) sidemed, kunstisündmused; autor, looja...

Keda iseloomustab

tohutu töövõime, suur lugemus, lennukas ja kiire mõtteviis; kahtlemine - väidetes, dogmades;  küsimuste küsimine ja püstitamine; vastuste otsimine - sügavamalt, kaugemalt, ümber nurga, traditsioonide ja konventsioonide üleselt; oma arvamus asjadele, nähtustele; julgus küsida ja kritiseerida, vastanduda ja oma arvamust avaldada...

Kes

1990ndatel sisenes Eesti kunstimaastikule sõnaka ja uuendusmeelse maailmakodanikuna, kes traditsioonilisema ja konservatiivsema lähenemisega kunstnikkonna seas ka vastuolu ja meelepaha tekitas; ärgitab mõtlema ja tegutsema, uusi avastusi ja lähenemisi otsima ja leidma; vaatleb, analüüsib, teeb järeldusi; loob tähendusi; vajadusel ronib barrikaadidele, eesrindele, postamendile või monumendile ("Järelmonumendid" 1999);  oskab enda üle nalja visata; võib teisi ärritada; teeb vahel selfisid; ei jäta ilmselt külmaks kedagi, kellel on olnud võimalus temaga kohtuda; peab oluliseks intellektuaalset kunsti ja teoreetilist baasi; peab mõtlemis- ja analüüsivõimet tehniliste oskustega sama oluliseks; ei ole lihtsalt mõistetav; "räägib absoluutselt kõigest ühekorraga" ning samas "kirjeldab universumi" (ütleb Margus Tamm ajakirjas Kunst.ee 2018/septembris)...

Kes on

1983 aastast alates seotud foto ja fotograafia ajalooga; Eesti fotofgraafia ja fotokunsti ajaloo uurija ja avardaja; hea suhtleja; rahvusvaheliste suhete ekspert teadmiste vahendamise alal; rahvusvahelise haarde ja laia silmaringiga, terava silma ja vaimuga; hea huumorimeelega, samas julgelt terav ja irooniline; sõbraliku olemisega; edev; Kõrgema Kunstikooli Pallas professor ja fotograafia osakonna juhataja, kelle käe all on õppinud ligi 200 noort andekat kunstnikku/fotograafi; öelnud, et üks foto asendab  50 - 100 lehekülge ajalooraamatust või -õpikust...

Kui nüüd Peeter Linnapi enda elu ja loomingut peaks iseloomustama ainult üks foto, siis võiks selleks olla fotoportree, mille Alan Proosa tegi temast näitusel nähtud telefilmis ning mille kuvatõmmise selle postituse tunnusfotoks lisan. Selles portrees on olemas see tuum, mille siit näituselt kaasa võtan.

Kui peaks valima nüüd sõna, millega Peeter Linnapit iseloomustada, siis võiks see olla pusle, mida tuhandetest kildudest saaks kokku panna...

Või pigem siiski leksikon, mis kõike ülaltoodut ja väljajäänut sisaldaks. Ainult, et neid teadmisi, tegusid ja tegevusi pole süsteemselt järjestada lootustki. Kuid seda pole vajagi, sest ettearvatav ei ole Peeter Linnap kohe kindlasti.

Oma leksikoni sain aga juurde nii mõndagi!