Laura Laasik "Tekk", 19.04.- 30.05.2021; Ööpäevaringne aknanäitus (v.a 03.05.-07.05 kui näitust saab vaadata kohapeal); galerii Positiiv (Roo 21a, Tallinn)
Mõni näitus kõnetab kohe. Lihtsalt tead, et tahad seda näha ja planeerid mineku lausa kalendrisse. Nii oli see ka Laura Laasiku (1989) näitusega "Tekk", galeriis Positiiv, mis oli ka oma mahu poolest kultuuripaastust väljujale paras suutäis.
Selle näituse puhul kõnetas mind aga eellugu ehk see, millest noor kunstnik inspiratsiooni sai...
Ajakirja Positiiv kevadnumbris (44/2021 KEVAD/SPRING) avab Hollandis, Minerva kunstiakadeemias õppinud ning Helsingis, Aalto ülikoolis fotograafia magistriõpinguid lõpetav Laura Laasik selle tausta nii: "Idee tekkis, kui lähedane inimene rääkis oma keerulisest lapsepõlvest, mil ta pidi tihti magama talvekasuka või rulli keeratud madratsi all. Lugu jäi mulle nii sügavalt meelde, kuna olukord, mis oli tollel hetkel sellele lapsele reaalsus, poleks kunagi tohtinud olla aktsepteeritav normaalsus."
Ka mulle jäi see lugu näitust tutvustavast infotekstist meelde, ilmselt selle emotsionaalse ja üldinimliku tausta tõttu.
Kunstnikule usaldatud lugu arenes aga edasi justkui väikeseks kultuuriantropoloogiliseks uurimuseks, kui ta interneti jututubade anonüümsetele kasutajatele otsustas esitada küsimuse: "Mida oled kasutanud teki asemel, kui sul pole seda käepärast olnud?".
Saadud vastuseid näitus "Tekk" nüüd omal moel visualiseeribki - neutraalselt, läbi kerge koomika, kuigi, naljast on siin asi kaugel.
Turvalisest vaataja positsioonist tunduvad aga kõik need teki aseained pisut kentsakad ja kõhedad, millest loogiliseim, tavaliseim ja käepäraseim on tõesti vast pealetõmmatud pintsak; lõbusaim aga pehmekarvaline lemmikloom. Kõige ekstreemsem - puulehtedest ja plastikkilest kombineeritud kate, kui sinna juurde veel mõelda seinal väljatoodud kirjeldus: "katsin ennast lehtede ja plastikutükiga. /.../ ellujäämiseks/.../."
Puudust ja hüljatust õhkub neist kõigist. Isegi sõbra sooja andvast selgroost. Need improviseeritud "tekid" tekitavad ebamugavust juba pelgalt pealevaadates. Neis puudub see soojus, sobiv raskus ja heaolutunne, mis vaimusilmas ühe mõnusa teki peale mõeldes üldjuhul ju tekib. Aseaine ja käepärasus seda loomulikult ei eeldagi.
Näitusega suhestumise mõttes suudab ilmselt ka vaataja oma mälusopist mõne erilise või huvitava teki aseaine kogemuse meelde tuletada, mis aga loodetavasti on pigem vabast tahtest, ühekordsest vajadusest või juhusest, mitte aga regulaarsest puudusest tingitud olnud.
Enda kogemusest meenub siinkohal aga üks imeline ööuni koos "sooja andva" sülearvutikotiga, peale diplomitöö kaitsmisele järgnenud sügavat rammestust.
Laura Laasik aga siin esitatud lugudel hinge pugeda ei lase. Välistades selle autorite anonüümsuse ning tööde teadliku vormistusega ühetaoliste stuudio(foto)lavastustena. Tekitades seeläbi distantsi ning võõrandumistunde, võimaldades tajuda neis peituvat huumoritki.
Ometi see näitus puudutab, paneb mõtlema ja tekitab küsimusi.
Sest ma ei tea, kas ja kuidas need lood mõjutasid kogemuste jagajaid päriselt... Olid need lõbusad juhused või pealesunnitud karm reaalsus...või ellujäämisküsimus nagu viitab kiri seinal...
Küllap oli seal kõike, mistõttu panebki niivõrd argise pealkirjaga näitus "Tekk", taaskord teadvustama seda, et ka kõige iseenesestmõistetavamate asjade taga võivad avaneda kõige erinevamad elukogemuste jadad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar