Laupäev, 9. oktoober 2021

Mootorimüra päikese suunast - Katrin Koskaru Hobusepea galeriis

Katrin Koskaru, „Mootorimüra päikese suunast“, 24.09. - 11.10.2021; Hobusepea galerii


Kui aega napib, aga soov näitusele minna on suur, tuleb valida väiksemate ja kompaktsemate seast, mistõttu jäi taas sõelale Hobusepea galerii, kus on viimaseid päevi üleval Eesti Kunstiakadeemia bakalaureusekraadi ja Londoni Kuningliku Kunstikolledži maalikunsti magistritaustaga Katrin Koskaru (1977) näitus „Mootorimüra päikese suunast". Pealegi oli tegemist kunstnikuga, kelle loominguga ma üleliia palju kursis polnud.

Enne minekut põgusalt kunstniku kohta infot otsides, sattusin 2019. aastal Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis toimunud näituse "Mine varju! Mine varju!" videosugemetega audiointervjuu peale, mis andis ka tulevase näituse jaoks eelhäälestuse, nagu koha peal hiljem selgus.

Galeriis rahulikult ühe mõõduka ja vaoshoitud töö juurest teise juurde kulgedes ning näitusesaali alumisele korrusele jõudes, tabas mind juba trepil olles aga momentaalne äratundmine  - p l a h v a t u s! Jah, pesueht plahvatus oma võikavõitu tonaalsuses vaatas alumise korruse seinalt mulle vastu!

Huvitav... kas selline teadmine ja assotsiatsioon oleks tekkinud ka siis, kui ma Katrin Koskaru intervjuud poleks varem kuulanud... Seda ma aga kahjuks teada ei saagi. Igaljuhul oli see kujund ja tunne võimas - teostus järelikult samuti!

Ka näituse pressiteade annab teada, et kunstniku huviks on sõda ja selle jäljed: "Kunstnik otsib vihjeid ja märke, mida võim ja vägivald läbi ajaloo inimeste mõtetesse ja käikudesse jätavad ning kuidas ja kus need märgid maastikus ja arhitektuuris välja löövad".

Tuleb välja, et seda teemat on Katrin Koskaru kandnud endas aastaid. Kuna eelpoolmainitud intervjuuski ütleb kunstnik, kuidas relvastumine ja sõjatööstuse areng on tema jaoks müstika... adudes, et see on oma absurdsuses meie tehnoloogia arengu mootor ja asi, mille kaudu oma jõudu ja edukust eksponeeritakse.

Selle jaburus ja vastuolisus, näiteks kas või tuumaseene ilu, on sügavalt kunstniku mõttemaailma imbunud ning loomingulist väljendust otsinud.

Ei, mitte kaunil ja krunditud lõuendil, vaid mõnel robustsemal kujul ja pinnal. Kunstniku enda sõnul oleks see liiga ilus ja tobe kui nii õudne teema maalida kaunile kangale...

Nii ongi Katrin Koskaru kasutanud oma enamasti pintslivabades teostes erinevaid tehnikaid ja materjale - fotot, kollaaži, akvarelli, (pastaka)joonistust, kangast, kile, nööri, paelu jmt. Et anda edasi meeli valdavaid tundeid ja mõtete painavaid allhoovusi, nagu sihikule võetud ja kaardistatud inimobjektid, plahvatuste "kaunis" kuma, looritatud maastikud, abitud kehad, hauaplatsid ja lennukite sabad.

Ei saa öelda, et Hobusepea galerii väljapanek oleks kohe minus ühtselt hoomatava loo tekitanud, kuid need seosed tekkisid hiljem.

Siis, kui peale esmast plahvatust, hakkas päikese suunast vaikset müra kostma...














Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar