Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa "Korduvad mustrid", kuraator Tamara Luuk; 29.01 - 04.04.2021, Tallinna Kunstihoone galeriis, Vabaduse väljakul
Selle peale, et maalid võivad emotsionaalses mõttes õnnelikud olla ma ise muidugi ei tulnud. Nii on aga öelnud maalikunstnik Sirja-Liisa Eelma (1973), kelle maalid on kuraator Tamara Luuk (1952) koos sisearhitektist maalija Mari Kurismaa (1956) loominguga Kunstihoone galerii näitusel "Korduvad mustrid" võluvas koosluses välja pannud.
See Sirja-Liisa mõte mulle väga meeldib. Näitusega kaasnevast infobukletist saab lugeda nii: "Maal tahab end näidata ja saab õnnelikuks siis, kui tal on vaataja, kogeja, vastuvõtja. Sa vaatad teda ja maal vaatab sind vastu". Ilus!
Ja kuna näitusele tundub külastajaid/vaatajaid jaguvat on ka need maalid siin järelikult õnnelikud.
Näituse esmamulje on helge ja kerge kuna galerii esimese saali seinad on kaetud õhuliste ja pastelste maalidega, kus paarikute ja seeriate kõrval ka paar soolonumbrit silma jääb.
Need õrnas tonaalsuses maalid on Sirja-Liisa Eelma täitnud lihtsate kujunditega, mis tänu oma kordustele moodustavad erinevaid mustreid ja rütme, loomaks vaatajas just talle omaseid assotsiatsioone. Peale mõningast vaatlemist hakkan mina nendes roosavarjundiga pilvetupsudes paradoksaalsel moel nägema Jüri Arraku "märkinimeste" kontuure, kes oma kaarjalt laialivalguvate nurgeliste ovaalidega moodustavad salapäraselt anonüümseid masse (Kirjtada oma/sinu nime (L1; L2), 2020 jt). Paradoksaalselt aga sellepärast, et Jüri Arraku tegelased on ju pigem värvikad ja jõulised, need siin aga õhuliselt kerged ning kohati lausa viirastuslikultki mõjuvad. Kunstnik ise on sarnase kujundiga maalid eelmise aasta Kunstihoone Kevadnäitusel aga hoopis Toomas Vindile pühendanud (Toomas Vindile I - IV).
Seejärel taban end mõttes pintsliga mööda kaari kaasa joonistamas...või siis "peeglisse" kiikamas, mis teistest eraldatuna vaatama kutsub. Kõrval asetsevas töödeseerias kajastuvad aga kõik Sirja-Liisa Eelma selle näituse töid läbivad kujundid, mis vaevutunnetavas värvide vahelduses libisevalt uueks reaalsuseks muunduvad. Need tööd võiks vabalt mõnda väljapeetud interjööri või siis sisutussalongi väärindada.
Sume ja siidine on aga järgmise saali atmosfäär, mille tekitavad seintel olevad Mari Kurismaa teosed, mis jätavad luksusliku mulje. Ja tunde nagu oleks helgest hommikust sooja õhtusse saabunud, kus majaakendest õdusat valgust hoovab ("Korduvad mustrid 2,3,4, 2010). Hubaselt helkivad rohe-sini-kuldsed maalid oleks tehtud justkui miskist peenemat sorti kangast. Neis on nii valgust kui varje, mustreid ja vorme, kus lihtsad ristkülikud ja kolmikkaared moodustavad salapäraseid maastikke, kuhu kunstnik tuulena rännates sattunud on. Nimelt näitusega kaasnevas videolõigus kirjeldab kunstnik oma uneeelseid rännakuid kujuteldava tuulena.
Aastakümneid sisearhitektina tegutsenud kunstnikule (kes on näiteks ka Draamateatri sisekujunduse autor) on eriti oluline valguse temaatika. "Põhiline on valgus...sellesse süvenemine on nagu teraapia.../.../", ütleb Mari Kurismaa, kirjeldades saatetekstis puulehtede ühekaupa maalimise protsessi kui äärmiselt süvenemist ja aega nõudvat tegevust, mida siingi näitusel ilmestavad peenelt ja täpselt maalitud "pärn päikesepaistel" ja "paju videvikus" ("Väike roheline 1" ja "Väike roheline 2" 2020).
Killukese naturalismi leiab ka näituse kõige vanemast teosest - 1975 aastal valminud Mari Kurismaa tudengitööst, kus viinapuuoksad jagavad maalipinda vanaema kleidimustri ja lõbusate sebradega lastetoast. See aastakümnete tagune leid sobib tänase näituse konteksti tõeliselt hästi nii oma korduvate motiivide kui ka rohelise värvigamma poolest, mõjudes tänagi kaasaegse ja värskena.
Mari Kurismaa uusim seeria sellel näitusel põimib aga tema maali- ja sisearhitektipraktika kõige otsesemalt kokku, kus elegantse joonega sisustuselemendid - kummut ja tool - loovad põnevate mustrikombinatsioonide, valguse ja varjumängu abil, lummava koosmõju ("Eilne maailm 1, 3, 4, 5", 2020).
Isegi nii lummava, et käisin näitusel veel teisegi korra. Kas või selleks, et lihtsalt nautida nende maalide müravaba luksust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar