Terje Ojaver, "Hüpates üle varju", 06.08 - 30.08.2020, Haapsalu Linnagaleriis
Terje Ojaver (1955) provotseerib ja šokeerib, kuid teeb seda delikaatselt ja põhjusega. Sellist kunsti- ja šokiteraapia koosmõju saab Haapsalu Linnagaleriis igaüks ise kuni 30. augustini katsetada.
Galeriisse sisenedes võtab külastajat vastu suur ja roheline, klassikalises hernehirmutise poosis kuju, kel seljas koormakattest kleit, pea pisut kühmus ja ilme maru, maru tõsine. Silmad kinni, justkui tukuks ("Madonna", 2015). Hiilin vaikselt mööda ja järgmisena teeb mulle silma koketeerivas poosis naine lemmikloomanahast kraega... ainult, et see "krae" katab kogu naise keha ("Naine lemmikloomanahast kraega", 2011). Sellest ebamugavast pilgust vabanedes satun kohe silmitsi inimnäolise, kaamelitaolise olendiga ("Autoportree kaamelina", 2012), kellel on mõtlik, kurb ja eemalevaatav pilk. Inimkaameli kõrval tunneb piinlikust sulgedega kaetud munakeha ("Piinlik munakeha", 2015), millest paari sammu kaugusel võtab kikivarvul seistes hoogu, üle (oma) varju hüppamiseks, roosade tiibadega hiidfiguur ("Hüpates üle varju", 2020).
Näitusesaalis seisavad õhus või lamavad veidrates poosides maas veel mitmed teised inimloomataolised (pooleldi karvadega kaetud) naisisendid, kelle olekust võib välja lugeda erinevaid emotsioone. Mõni paistab hirmunud, teine pakub tuge (soovi korral ka näitusekülastajale), mõni kobab pimeduses või roomab vapralt (prae)pannidest koosneva kilbi all. Ühte õnnetut aga pureb saali taganurgas kilavate silmadega koletis - suur ja karvane elukas, amputeeritud jäse lõugade vahel ("Elajas", 2019). Kogu selle "möllu" sees üllatavad kividki, mida siin ja seal (ka seina peal) saalis näha on. Nimelt, ühel ootamatul hetkel hakkas pealtnäha täiesti tavaline kivimürakas näitusesaalis ise liikuma ja omale uut asukohta otsima... Tunnistasime kaaslasega seda vaatepilti mõni aeg üsna üllatunult, seejärel elasime kivi teekonnale kaasa ning hiljem aitasime takerdunud kivile uue suunagi anda ("Põgenevad kivid", 2000 - 2016). Paar päeva hiljem galeriist taas läbi astudes, oli aga kivi rahunenud ja/või tema jõud raugenud, kuna siis see enam näitusesaalis sihitult ringi ei rännanud...
Küll aga oli mul endal võimalik, näitusekogemuse lõpetamiseks, kaasa teha üks 8 minutiline meditatiivne videorännak ("Reis"/"Reis tuulevihinaga", 1999), kus peale väikest kõhklusehetke, tuulevihina saatel õhku viskudes, sain virtuaalselt liuelda üle merede ja maade, linnade ja varemete, metsade ja mägede ning tunnetada kõrgust, kergust ja vabadust - vabadust jätta kõik hirmud ja pained seljataha ning astuda jahedast näitusesaalist otse päikselisse Haapsalu suvitusparadiisi; vabadust unustada argirutiin ning tunnetada elu helgemat poolt.
Külalisteraamatusse pilku visates jäid eelkõige silma positiivsed ja ägedad arvamused/emotsioonid, koos tõdemusega, et elul ja ühiskonnal on kindlasti (naistele) paremat pakkuda, kui kunstniku poolt välja toodud sotsiaal-psühholoogiliselt kriitilised aspektid, mis läbi ajaloo on naise justkui kindlatesse rollidesse surunud ning millega tänagi meil silmitsi tuleb seista.
Kuna igaühe elukogemused ja teadmised on erinevad, on teema kajastamine läbi sellise, pisut šokeeriva kunstipraktika, üks viis, kuidas panna inimesi elu, (ühiskondlike) rollide ja võimaluste üle mõtlema.
Need veidrad ja põnevad skulptuurid, mida näitusel on kokku 11, on enamasti kunstnik Terje Ojaveri enda nägu ning näituse saatetekst nimetab seda väljapanekut autobiograafiliseks manifestatsiooniks, mis läbi eneseiroonia ja groteski, läbi naise uhkuse ja väe, loob üldistuse. Sellise, mille üle, emotsionaalse kunstikogemuse võrra rikkam näitusekülastaja, nüüd mõtiskleda saab ja võib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar