reede, 21. august 2020

Haapsalu kunstinoppeid 2/3 - Peeter Lauritsa liitsilmne loodusmaastik

Peeter Laurits, "Väljasõit. Teine katse". 04.07 - 05.08.2020, Evald Okase Muusem, Haapsalu


Peeter Lauritsa fotonäitus Evald Okase Muuseumi pööningukorrusel loob juba sisenemisel oma maailma - maheda, looduslähedase ja rahustava, kus keskkonna mõttes domineerib katusealusele omane puit, salapärane valgus ning rohelised, taimemotiividega ekraanid.

Kõigepealt aga köidavad mu pilku küllaltki suuremõõdulised, ümmargused, kärbseseenemustrilised seierkellad, mille osutid on peaaegu ideaalses - \ /- asendis. See tähendab sellises asendis, millega tavapäraselt kelli ajakirjades ja reklaamplakatitel reklaamitakse. (See tähelepanek on mul meelde jäänud ühest fotokunstnik Marge Monko esinemisest, kes on reklaamide mõju oma tööde kaudu uurinud ning muuhulgas täheldanud, et just kellaaeg 10.10 on kellade reklaamimisel enim kasutatud osutinäit, kuna selle visuaalne harmoonia teeb toote ostjale atraktiivsemaks). Antud juhul aga ei olnud tegemist vaataja teadliku (ostukäitumise) mõjutamisega, vaid minu külastusaja täiesti juhusliku sattumisega kellaajale 13.50, mis paigutas osutid sarnasesse asendisse. Nii et mõni hetk hiljem oleks vaatepilt olnud juba hoopis teine ning kes teab, võib olla, reklaamipsühholoogiast tulenevalt, oleksin oma tähelepanu siis esmalt hoopis millelegi muule pööranud:).

Peeter Lauritsa töid ei ole kerge lahti mõtestada, kuna tema fotodel leiduvad (loodus)detailid ja fragmendid viivad mõtted filosoofia, teaduse, semiootika ja kunsti piirimaile, kus kunstnik tundub enamasti oma mõtete ja loominguga liikuvat. Kaasates sinna nii digitaalse kui reaalse maailma, loob Peeter Laurits (või õigemini toob välja) seosed eri taime- ja loomaliikide (kuhu kuulub ka inimene) vahel, kus nähtamatu niidistik seob kogu meie ökosüsteemi, läbi hoomamatu serverite võrgustike tervikuks, mõjutades seeläbi kogu meie eksistentsi.

Näituse teine pool, "Mattise martüürium" (2011), kujutab Eesti ajaloo vist ühte tuntuimat kohtumõistmise lugu, kus Riisipere mõisnik Uexküll tappis suures vihas oma endise talupoja Mattise, mille eest Tallinna raad mõisniku omakorda surma mõistis. Seda, kurikuulsat 16.sajandi sündmust, on Peeter Laurits edasi andnud mängulise ja ehk isegi lustliku fotolavastusena/ fotokoomiksina (nagu ütleb näituse reklaamtekst). Kas selle teose eesmärk on vaatajat mõtlema panna õige ja vale, hea ja kurja, kuriteo ja karistuse, teo ja tagajärje, võimu ja omandisuhete või millegu muu üle... tuleb vaatajal endal välja mõelda. Seda ajaloolist sündmust aitab meenutada ka Tallinnas, Harju tänava teesillutises olev, punaseks värvitud kividest laotud rist, mis märgistab mõisnik Uexkülli hukkamise kohta (kunagiste) Harju väravate vahel. Sama teemat käsitleb ka Tallinfilmi mängufilm "Verekivi" (1972).

Niisiis, on vaatajal võimalus sellel näitusel viibida nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Või on aeg ainult näiline ja selle liikumine meie ettekujutus... Ühelt Peeter Lauritsa näitusetöölt võib lugeda, et "Aeg ei ole lineaarne. Samaaegsused järjestuvad eri taktimõõtudes". (Päevauudised/ Daily news, Diasec, 2018).

Näituselt lahkudes oli tunne nagu olekski teinud väikese väljasõidu (vt näituse pealkiri) loodusesse. Mitte küll päris harjumuspärasesse, vaid mosaiiksesse/ liitsilmsesse, nagu Peeter Laurits oma selle aasta Kevadnäitusel eksponeeritud töö pealkirjastanud oli. 




















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar