Marko Mäetamm, "Seosed - Connections", 18.06 - 12.08.2020, Haus galerii
Elvi Rangell, "Elu on imeline!"/ Elina Laurinen, "Värvid on võluvad!", 08.08 - 05.09.2020, Haus galerii
Kaido Ole, "Kõik koos", 12.06 - 30.08.2020, Temnikova & Kasela galerii
Marianne Jõgi, "Interauraalne kontuur I", 18.07 - 27.09.2020, Kai kunstikeskuse ees, jahisadamas
Kirjeldan ühte selle nädala päeva, mil hommikul kodust väljudes polnud plaanis ühtegi galerii- ega näitusekülastust. Päevaplaani ootamatu muutusega seoses, kujunes see lõpuks aga vägagi (kunsti)muljeterohkeks - kaks galeriid, neli näitust ning üks lõõgastav installatsioonikogemus.
Niisiis jäi pealelõunaks planeeritud sündmus ära ning otsustasin seda sülle kukkunud aega kasutada Kaido Ole näituse külastamiseks, mida oli lähipäevadel plaanis nii või naa teha. Enne, aga viskasin pilgu peale oma nutiseadme sõnumitele, kus jäi silma Haus galerii teavitus peatselt lõppevast Marko Mäetamme näitusest. Mhm...Marko Mäetamme varasema loomingu näitust tahaks ju näha küll! Ja kuna olin parajasti kesklinnas, siis Haus galerii kaudu Noblessnerisse jalutamine tundus mõttena päris hea. Seda enam, et ilm oli suurepärane - kergelt pilves, aga suviselt soe.
Haus galeriisse sisenemiseks on vaja helistada uksekella. Sellega on minu arvates nii ja naa... Galerii ja majaelanike (turvalisuse) seisukohalt saan sellest täiesti aru, kuid julgen arvata, et nii mõnigi potentsiaalne näitusekülastaja jätab seetõttu näitusele minemata. No et "ei hakka tüli tegema" ja "nii personaalset tähelepanu pole ju ka vaja" jne. Arvan, et olen isegi, aastaid tagasi, selliselt mõelnud ja käitunud... Aga inimene õnneks areneb ja muutub.
Arengu ja muutustega on teatud määral seotud ka Haus galeriis hetkel üleval olevad näitused. Ülemisel korrusel saab näha (sai näha kuni 12.08) Marko Mäetamme varaseimat loomingut nagu 90ndate aastate litograafiad (teatud graafika tüüp - nn kivitrükk, kus lihvitud kivipinnale kantud jooniselt võetakse tõmmis, või umbes midagi taolist) ja üks õlimaal nimega "Litograafia", mis antud protsessi piltlikult kujutabki. Selgub, et Marko tööd olid juba 1990ndatel erksavärvilised (natüürmordid), humoorikad ("Prillidega ja ilma"), pop-kultuurihõngulised ("Rock-n-Roll Stars"), fragmentaarsed, tabavad ("Hommik" ja "Õhtu"), anonüümselt näotud ehk siis figuurid ilma nägudeta - mõne erandiga (Freddy Mercury), inimesi kujutavad (sh palju paljaid naisi), kuigi kesksel kohal - kummuti pealsel - troonib kaunis, lilledest ja südamest ümbritsetud kassi(portree)pilt. Samuti leiab töödelt mitmeid tarbeesemeid nagu kellad, (muusika)kassett, lintmakk ja sahisev televiisor. Selle viimase, 1993 aasta töö pealkiri on "Good night". Ja tõepoolest ... sahisev/virvendav televiisor oli tollal kindlasti üks kindel märk sellest, et saatepäev on lõppenud ja aeg on magama minna...
Olemata vähemalgi määral Marko Mäetamme loomingu ekspert, saan aru, et tänaseks on tema looming muutunud oluliselt enam ühiskonnakriitilisemaks ja isiklikumaks, minetamata samas seda tundlikku ja alati kohal olevat huumorivarjundit, mis tundub olevat kunstniku enda pärisosa.
Haus galerii alumisel korrusel näitavad värvide pillerkaart aga kaks Soome naiskunstnikku - Elvi Rangell ja Elina Laurinen. Mõlemad on oma tööde jaoks inspiratsiooni saanud loodusest ja pakuvad vaatajale rohkelt silmailu. Ülemise korruse näitusega seob neid värvide intensiivsus. Kõlama jäävad erksad ja puhtad toonid, kuigi eraldi tööde lõikes seda öelda ei saa. Värvid sulanduvad, segunevad, voolavad.
Rovaniemis sündinud Elina Laurinen on oma tööde puhul palju kasutanud nn tilgutamistehnikat (kui selline termin olemas on... no midagi Jackson Pollocki maalimistehnika laadset) ning seeläbi saavutanud kordumatuid abstraktseid mustreid Lapimaa looduse kujutamiseks. Näitusel on väljas kaks tema tööd, mis kujutavad kesköist päikest, mille ainuomast värvust ja valgust kunstnik kindlasti läbi iseenda tunnetanud on.
Naljaka kokkusattumisena meenutas aga Elina maal "Sinine voolamine", mulle samuti sahisevat televiisoripilti. Põhjuseks võis olla "elektriline" värvigamma (sinine/kollane/roosa) ja horisontaalsete joonte võbelus.
Elvi Rangelli maalid (kes oma kunstiõpinguid alustas alles küpsemas eas, peale aastaid hotellinduses juhtival kohal töötamist) olid oluliselt laiema pintslitõmbega, ning võib olla sügavamate ja puhtamate värvidega, mis oma intensiivsuses mõjusid samal ajal kutsuvalt, köitvalt ja rahustavalt. Palju oli kasutatud rohelise ja punase erinevaid toone. Alumises galeriiruumis oli just tema maalide juures võimalik istuda sügavasse tugitooli ning süveneda kunstniku loomingusse ja/või iseenda mõtetesse.
Ühel hetkel tuli aga reaalsusesse tagasi tulla, et mõõduka jalutuskäigu järel Temnikova & Kasela galerii uksest sisse astuda. Sujuva ülemineku ühelt näituselt teisele tagasid galerii poekeses müügil olevad Marko Mäetamme loominguga seotud keraamilised tööd, mis hirmutavalt hästi ja ehmatavalt tabavalt kujutavad tänast maailmapilti - nagu näiteks keraamiline taldrik "Four Palm Trees, Beautiful Sunrise, and a Great Explosion" (2017).
Kaido Ole esineb suurelt. Suured näitused, suured maalid, suuremat sorti tegelased. Ja kindlasti ei ole tema maalid lihtsad. Et vaatad peale ja saad aru. Pusimist on natuke ikka ka ja see teebki vaatamise huvitavaks. Sellel näitusel, mis väljapaneku mõttes koosnes üksnes viiest (väga suurest) maalist, oli nuputamist mitmes mõttes. Näituse pealkiri oli "Kõik koos", mis tähendas antud juhul seda, et iga maali keskseks tegelaseks oli pea elusuuruses kunstnik ise ning teda ümbritsesid mitmed väärikad, ikoonilised, rohkem või vähem kunstiajaloost (sh Kaido Ole enda loomingust) tuntud tegelased, esemed, fragmendid. Oli palju äratundmist, kuid ka järeleaitamist ja selgitamist vajavat. Viimase osas oli lahkelt abiks galeriitöötaja, kes nii mõnegi tegelase puhul tausta selgitas - nagu Kaido Ole enda poolt loodud uus jõuline tegelane, kelle seljas võib ratsutada või keda saab taltsutada. Maalidest õhkus kunstnikupoolset enesekindlust ja rahulolu, rõõmu või isegi uhkust, olla loomulik osa sellest kirevast, pisut nihkes, kuid kahtlemata äärmiselt huvitavast seltskonnast.
Mina aga soovisin päeva lõpetada pisut tagasihoidlikumas seltskonnas, kus oleks võimalik hiljuti kogetu kas või korraks endast läbi lasta. Selleks pakkus suurepärase võimaluse seal samas Noblessneris, Kai kunstikeskuse ees asuvas jahisadamas hõljuv Marianne Jõgi installatsioon "Interauraalne kontuur I". Selleks ei olnud vaja muud, kui lunastada kõrvaklapid ning kunstikeskuse töötaja juhatusel siseneda installatsiooni!
Kunstnik Marianne Jõgi püstkoda meenutav ehitis seisab puidust alusel, otse vee peal - nagu paat või jaht. Astun küllaltki avarasse, pealt avatud arhitektuursesse ruumi (nagu infotekst seda tutvustab), kus põrandal lebavad lamedad, neljakandilised padjad, millel on võimalus end mõnusalt sisse seada. Kuna patju ja ruumi oli piisavalt, tundus kõige mõistlikum seda installatsiooni kogeda pikali asendis. Niisiis panin klapid pähe ja seadsin end mõnusalt sisse. Vaade üles oli ülimalt ilus ja rahustav - helesinine taevas, kus vaikselt liikusid õrnad pilvetupsud. Samal ajal liikus ja õõtsus ka ruum, kergelt nagisedes, minu ümber. Ma ei ole kindel, kas kõrvaklappidest tulev heli oli ikka see, mis ta olema pidi - Ülo Kriguli teos "Vesi ise", sest minu klappidest tuli pigem mingit taustaheli hääli ning lõpuks vaikisid needki... Aga võib olla see muusikaline taust olekski olnud üleliigne, sest nüüd sain võimaluse kogeda seda hetke täielikult läbi iseenda mõtete, tunnete ja aistingute, saatjaks just sellele kohale ainuomased hääled.
Viibisin selles omapärases maailmas peaaegu tunni, ning ikka ja jälle tundsin sügavat rahulolu ja tänulikkust selliste hetkede suhtes, mis satuvad mu teele ootamatult, aga täiuslikult. Ei oleks tõesti osanud soovida paremat viisi oma muljeterohke pärastlõuna lõpetamiseks, kui seda oli ühes minimalistlikult võluvas püstkojas lõõgastumine. Lihtsalt olla, õõtsuda ja vaadata pilvi.
Adusin, et vahel tuleb lubada end lainetel lihtsalt kanda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar