Üks vanalinna kahepalgeline maja - Vilen Künnapu mängulise fassaadiga lillepood

Lillepood (kunagine), Väike-Karja 6(a), arhitekt Vilen Künnapu; projekt 1978, valmis 1983

Selle põneva arhitektuuriga Vilen Künnapu (1948) projekteeritud vanalinna maja peale olin endalegi üllatuseks viimasel ajal mitmeid kordi mõelnud... Ilmselt seoses sellega, et Tallinna kesk- ja südalinnas jalutades hakkavad Vilen Künnapu ja tema äripartneri Ain Padriku (1947) projekteeritud hooned lihtsalt igal hetkel silma, kuna nende kontsentratsioon selles piirkonnas on eriti suur - näiteks Kadrioru veerel asuv valge, kalduva ja püramiidja torniga Metodisti kirik /Narva mnt 51 (2000); Radisson SASi hotell/Rävala pst 3 (2001); Viru keskus (2004); kolme silinderja torniga maja Narva maantee alguses/Triumph Plaza/ Narva mnt 7 (2006), kui mainida neist vaid mõnda...

Neid on siin lausa nii palju, et see ajendas mind mõned aastad tagasi arhitektile klassikalist mis tunne on küsimust esitama... Minu küsimuse peale, mis tunne on elada ja toimetada nii paljude enda projekteeritud hoonete keskel, vastas arhitekt: "Oleks nagu omade hulgas!" Lisades, et eks nendega ole ju tegemist ja probleeme olnud ka... Aga loomingu ja omade juurde käib ju seegi!

Vilen Künnapu vanalinna maja jääb aga teiste tema poolt projekteeritud hoonete suhtes justkui varju, mistõttu polnud kindel, kas see ikoonilise välimusega hoone, mis paljudes arhitektuurijuhtides ja - raamatutes ajastu iseloomuliku näitena enamasti ikka ära on toodud, endisel kujul üldse alles on. Mis muud, kui tuleb ise järele vaadata!

Seetõttu saigi ühel kevadisel koroonahommikul kaalukeeleks just see Vilen Künnapu hoone, kui inimtühja vanalinna veerel hetkeks mõtisklesin, millist teerada punktist A punkti B kulgemiseks seekord kasutada.

Olin sellest põneva arhitektuuriga hoonest ju varemgi kordi möödunud, kuid enamasti ikka pea maas, pilk munakivisillutisele naelutatud või siis lihtsalt oma mõtetes kulgenud. Seekord otsustasin aga kohal olla ja huvitava arhitektuuriga majale kogu oma tähelepanu suunata.

Jah, selle hoone algsele otstarbele viitav sõnum on alles ja paistab juba kaugelt silma, kui seda teadlikult otsida ja ülespoole vaadata. Majale iseloomulik, vist ka enim produtseeritud vaade hoone heledast külgfassaadist, koos (reklaam)kirjaga LILLED PÄRJAD, mis kõrgub üle naaberhoonete, tuleb tuttav ette.

Niisiis, on põhjust peatuda ja postmodernistliku arhitektuuri ühte tuntuimat näidet - kahe fassaadiga hoonet -  lähemalt uurida!

Postmodernistlikule arhitektuurile on muuhulgas omane mängulisus ning erinevate ajalooliste arhitektuuristiilide üheaegne kasutamine ning loosungi "less is bore" (vähem on igav) alla koondumine.

Kui nüüd selles võtmes Väike-Karja 6a hoonet vaadata, siis mängulisust on siin küll ja veel ning igav pole see topeltfassaadiga ehitis kohe kindlasti. Järelikult on rohkem! Ja ajalooliste stiilide kasutamisele vihjab siin nii mitmeski arhitektuuriraamatus ja artiklis toodud viide hoone esifassaadi flirdile vanalinna keskaegsete hoonete kolmnurkviilude dekoratiivsete petikniššidega ehk akna-ja uksekujuliste süvendite kasutamisega puhtalt kaunistamise eesmärgil.

Ka siin on kasutanud arhitekt petikuid, kuid mitte niššide, vaid lausa avaustena, millel otsene kasutusotstarve puudub. Nende taga on natuke tühjust, et siis seejärel minimalistliku stiiliga sisefassaadi akendega kohandudes lubada viimastel valgusallikatena toimida.

Selle maja põhihoonest justkui eraldiseisev esifassaad tundub siin seega üksnes toreduse pärast olevat.

Algselt projekteeriti see 1983 aastal valminud hoone lillekaupluseks, olles omal ajal kindlasti väga moodne ja elegantne, sest maja kolme korrust ühendas keerdtrepp, mida valgustas katusel olev klaaspüramiid! Heleda sisekujunduse autor oli aga Mari Kurismaa (1956), kelle maalikunsti ja sisekujundust ühendavast maalinäitusest "Korduvad mustrid" alles mõni postitus tagasi kirjutasin.

Täna selles hoones enam lillepoodi ei ole ja vaevalt, et algsest sisekujundusestki midagi alles on. Igatahes tekkis huvi sinna hoovi ja poodi võimalusel aga sisse kiigata, et ehk on midagigi algsetest konstruktsioonidest (keerdtrepp, klaaspüramiid?) veel säilinud. Seda võimalust tuleb aga koroonapiirangute tõttu veel mõnda aega oodata.

Tähelepanuväärne on aga see, et juba toona on Vilen Künnapu "käekirjas" näha (intuitiivseid?) viiteid geomeetrilistele ja spirituaalsetele vormidele, mis on tänaseni tema viljaka loomingu lahutamatu osa.

Vilen Künnapu spirituaalset, tähendustest laetud arhitektuuri (pühad geomeetrilised sümbolid ja vormid - ringid, spiraalid, püramiidid jmt) võib linnapildis silmata palju (näiteks Tartu Tigutorn, 2008, koos Ain Padrikuga) ning nii mõnigi tema hoone tekitab kirgi juba eos (nagu  praegugi Tartu maantee ja Pronksi tänava ristmikule planeeritav fantaasia-, värvi- ja vormiküllane, müstiliste elementidega hoone, mis asendaks Vilen Künnapu ja Ain Padriku endi projekteeritud ning 1998 aastal valminud kunagist EVEA panga hoonet/Pronksi 19).

Kuid ka see sama vanalinna lillepood, mida täna legendaarseks ja ikooniliseks Vilen Künnapu varase loomingu ning postmodernismi paremaks näiteks peetakse, tekitas valmides vastakaid arvamusi ning pälvis ka muinsuskaitsjate pahameele, "/.../sest erines ametlikust, hävinud hoonestuse rekonstrueerimist soosivast kontseptsioonist"., loen raamatust "Tallinna 20. sajandi arhitektuur. Arhitektuurijuht" (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2002).

On ju mitmed teisedki algselt poleemikat tekitanud hooned aga hiljem linnapilti niivõrd juurdunud, et nende teadvustamiseks ja märkamiseks nüüd lausa ekstra pingutusi tuleb teha.

Kuna aga arhitektuurne keskkond nii teadlikult kui alateadlikult inimesi mõjutab, siis loodetavasti on kirgastava arhitektuuri positiivsest mõjust võimalik osa saada ka pelgalt sellest möödumisel, olemata isegi teadlik, et selle toimeaine võib aktiviseeruda alles aastaid hiljem.

Erilisest ajast, just Sulle sobival ajal - Fotomuuseumi "Isolatsioonidialoogid"

"Isolatsioonidialoogid"; 130 Eesti fotograafi ja - kunstnikku/ 65 dialoogipartnerit; algatajad/ toimetajad Annika Haas, Johanna Rannula;  Fotomuuseumi veebiprojekt ja -näitus, 2020 kevad/ alaliselt veebis vaadatav/ raamat ja näitus tulemas/ https://linnamuuseum.ee/dialoogid/

Taaskord on põhjust rääkida Fotomuuseumist ja  fotomeediumi teraapilisest mõjust ning ühest näituseprojektist, mille alles hiljuti Fotomuuseumi kodulehelt avastasin. Selle näituse vaatamiseks pole muuseumisse vaja minnagi ning seda pole seal kunagi olnudki, kuigi on võimalik, et ühel päeval jõuab ta sinnagi.

Näituseprojekt "Isolatsioonidialoogid" sai alguse täpselt aasta tagasi, kui kogu maailm esmakordselt lukku pandi ning mis peale esimest ehmatust inimeste loovuse varasemast erinevalt tööle pani.

Selle fotoprojekti algatasid kaks Fotomuuseumi  toimekat töötajat - eelmise (2020) aasta alguses sinna tööle läinud, tänane giid-kuraator ja dokumentaalfotograaf Annika Haas ning näituste projektijuht Johanna Rannula, olles selleks inspiratsiooni saanud analoogsetest projektidest mujal maailmas, kuid ka Fotomuuseumi enda suvehakule planeeritud näitusest "Dialoogid" (04.06 - 13.09.2020), kus kaks fotograafi - Venemaa päritolu Alena Shminke ja USA fotograaf Mike Ross omavahel visuaalseid dialooge pidasid. Kahjuks ma seda näitust ise ei näinud, kuigi tänase teadmise juures oleksin väga tahtnud. Tolle näituse (Fotomuuseumi kodulehel olevast) saatetekstist jäi aga silma Mike Rossi siiras ülestunnistus fotograafiaga tegelemise põhjusest, mis väärib esiletõstmist siingi: "See (pildistamine) aitab mind pudelist eemale hoida. Seda vastan kõigile, kes küsivad, miks pildistan hobuse nina või midagi sellist."... Ehk siis järjekordne näide ja tunnistus sellest, kuidas fotograafiaga tegelemine võib teraapiliselt mõjuda. Kui eelmises postituses mõjus see hästi depressiooni ravile, siis siin aitab fotograafia edukalt alkoholismiga võidelda.

Teraapiliselt võisid osalejatele mõjuda ka isolatsioonidialoogid, kuna selles projektis osales kokku 65 paari ehk 130 Eesti tegevfotograafi või -kunstnikku, kelle tavapärane töörütm sai eriolukorras ootamatult häiritud või kelle töövoog sootuks soiku jäi.

Projekti algatajate eesmärk oli selle ainulaadse kogemuse jäädvustamine ning eriolukorra aegsete mõtete, tunnete ja emotsioonide (sõnatu) kirjeldamine. Osalejate ülesanne oli seda uudset olukorda võimalikult autentselt edasi anda, millele lisas põnevust just dialoogi aspekt, sundides fotograafe endast kaugemale vaatama ning ka vastaspoole mõtteid ja nägemusi analüüsima, et siis omapoolse tundevisuaaliga neile vastata.

See fotoprojekt pakkus osalejatele (ja ilmselt ka jälgijatele) fookust ja hasarti kuni eriolukorra lõpuni (18.mai 2020) ning nende visuaalsete vestluste arengut oli kõigil soovijail ka jooksvalt võimalik Fotomuuseumi sotsiaalmeedia kanalite ja/või selleks puhuks loodud veebilehe kaudu jälgida.

Projektis sai osaleda kutsetega, tagamaks formaadile soovitud kvaliteeti. Ja ka dialoogipartnereid aitasid korraldajad valida, viies kokku inimesi, kes varem üksteist ei tundnudki ning kes ka geograafiliselt võisid sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusel asuda. Kaastööd tehti Austriast, Austraaliast, Inglismaalt ja mujaltki, sõltuvalt kuhu elu parajasti fotograafe viinud oli. Fotoemotsioonide kaudu oli neil võimalus nüüd lähemalt tuttavaks saada. Nagu ka vaatajail on ainulaadne võimalus nende eriolukorraaegsete mõtete ja tunnetega läbi enda sarnase kogemuse suhestuda.

Mingeid reegleid osalejatele ette ei kirjutatud, peale selle, et toimuv sünniks nüüd ja praegu, kas siis juhuslikult või lavastades, kuid mitte oma varasemaid töid kasutades.

Olles ise pigem virtuaalnäituste pelgaja, oli selle näituse vaatamine aga lihtne ja mõnus. Osalejate suurt hulka arvestades tuleb ainult dialoogipartnerite mõttemängudesse süvenemiseks pisut aega varuda. Kuid sedagi võib teha mitmes järgus. Mina vaatasin esmalt ära tuttava(ma)te nimedega dialoogid ning seejärel ülejäänud paarid.

Näitusekeskkond on lihtne ja loogiline ning hõlpsasti navigeeritav. Fotosid on kerge edasi-tagasi liigutada ning soovi korral ka detailide vaatamiseks suurendada. Kuna iga foto juures on lisaks tegijale ka pildistamise (või saatmise) kuupäev, siis muuhulgas on huvitav jälgida ka seda, kui kiiresti või kaua võttis kellegil aega oma partneri mõttelennule vastamine või
kuupäevaliselt jälgida kas või looduse arengut, mis tänavuse kevadega võrreldes küll nädalaid ees tundus olevat.

Dialoogid ise olid aga põnevad. On rohkem ja vähem jutukaid (alates 4 - kuni ligi 30 fotoga seeriateni), on rohkem ja vähem (töö)mahukaid. On mõtte- ja sisutihedaid ning neid, kus on tunda tegijate õhinat.

On vaimukaid lahendusi ja kunst(i)likke kaadreid (Temuri Hvingija + Haide Rannakivi). On professionaalseid võtteid ja kvaliteet haardeid (Kaido Haageni lehepungad + Gabriela Urm). On salapära ja olmevaateid (Erik Prozes +Aap Tepper), loodust, tööstust ning must-valgeid kaadreid.

On fototöötlust ja puhtaid võtteid, intiimsust, nukrust ja linnavaateid. On koduseid taimi ja olmekraami, tärkavat loodust ja arvutiekraani.

On toitu ja suletud mänguplatse, tekke, patju ja koroonamaske. 

On usku ja rõõmu ja sisekaemust. On fantaasiat, mängu ja loomisrõõmu (Cloe Jancis + Sigrid Viir; Anna Kaarma + Alissa Šneider; Liisi Eesmaa + Laura Põld; Marianne Loorents + Krõõt Tarkmeel). On elulisi situatsioone ja (justkui) juhuslikke leide (Mark Raidpere vann 10.05.2020 + Tiiu Suvi). On jutukaid fotomontaaže ja andekaid kollaaže (Kalev Vapper + Sandra Ruudu; Eduard Zentsik + Laura Kuusk; Laura Kõiv + Margit Lõhmus). Elegantseid fantaasiad (Kris Moor + Andra Junalainen), utoopiaid ja värve (Rene Türk + Jaak Jõks), koduseid hetki ja intensiivsemat suhtlust; võluvat nappust ning minimalistlikku uhkust (Maria Kapajeva + Tanja Muravskaja ; Reimo Võsa Tangsoo + Reio Aare).

On lihtsust ja võlu (Julia Maria Linna + Sergei Trofimov ; Rene Suurkaev + Keiti Männama; Dmitri Kotjuh + Gerda Nurk) ning luuleridu (Liina Siib + Lauri Kulpsoo; ka Reio Aare/ 28.04.2020), udu ja varje ja elujanu.

On tööstust ja töötlust ning sisevaatlust, valgust ja varje ning elujaatust. On äratundmist ja salapära, vaikelu, filtreid ja elusära. On riidekappe ja lendlevaid kleite; lendavaid linde ja sahtlite põhje. On pungade puhkemist, looduse ilu, õitsevaid lilli ning kodust melu. On lemmikloomi nagu koeri ja kasse ning naerusuiseid koduseid lapsi. On kvaliteetaega, mida varemalt nappis ning huumorisoont, mis peitnud end kappi.

Temuri Hvingija 28.04 2020/ Haide Rannakivi 30.04.2020

Eha lugu - Sirli Raitma fotonäitus "EHA" Fotomuuseumis

Sirli Raitma, "EHA", kuraator Annika Haas, 28.01. – 25.04.2021, Fotomuuseum

Suure-Jaani limonaaditsehhist Londonisse, Briti Rahvusliku Portreegalerii seinale...Ei, see ei ole ulme, vaid reaalsus. Eha Raitma reaalsus!

Nüüd on aga Eha "tagasi" Eestis. Moel, mida ta ise, ega ilmselt keegi teine poleks isegi oma julgemates unenägudes suutnud uskuda - oma portreenäituse ning rahvusvahelise staarina. Sest kui lahkuda võõrsile mitte just oma esimeses nooruses, peale aastakümneid limonaaditsehhis raamatupidajana ja lihaletis müüjana töötamist, peale kahte insulti ja kehvemapoolse tervisega...siis rahvusvahelise karjääri väljavaated justkui üleliia suured pole.

Enne järjekordseid koroonapiiranguid jõudsin   Fotomuuseumi selle aasta menunäitusele "EHA" ka mina. Seda näitust on erinevate meediakanalite vahendusel juba üsna palju ka kajastatud, kuid õigustatult, sest see ilus ja mitmekihiline lugu väärib vaatamist, mõtestamist ja kindlasti ka laiemalt jagamist. Sest see liigutab, paneb mõtlema, haarab kaasa ja loodetavasti ka inspireerib. Just selle üldinimliku tausta tõttu.

Sirli Raitmast (1975) ja Eha Raitmast (1950) sain esimest korda teadlikuks eelmise aasta kevadel fotoajakirja Positiiv (40/2020 Kevad/Spring) vahendusel. Ja loomulikult jäi niivõrd unikaalne ja heas mõttes üllatav tandem kohe ka meelde - eelkõige artiklit saatnud efektse ja ägeda fotoseeria tõttu, millele lisas sügavust ja soojust ema ja tütre isiklik lugu, mis ongi nüüd näituse formaadis Tallinna Fotomuuseumisse jõudnud.

Fotoprojektil "EHA" on mitu kihti ning elamuse saab seda nii ühte kui ka teistpidi vaadates. Sügavuti minnes on emotsioon aga lihtsalt võimsam ja püsivam, pannes vaataja nähtuga hoopis teisel tasandil suhestuma. Oma toredal ja äraspidisel moel on tegu ka põlvkondadevahelise looga, kus põhjuse ja tagajärje seosed peenelt põimuvad.

Kui rõõmsa ja aktiivse loomuga Eha, peale kahte insulti ja leseks jäämist oma Viljandimaal asuvast Suure-Jaani kodust tütarde juurde Inglismaale kolis, tundis ta end seal ühel hetkel üksikuna. Kuna tervis oli kehv (tasakaaluhäired, epilepsia, ühest silmast peaaegu pime), tuttavaid vähe ning keeleoskus napp, diagnoositi tegusa loomuga Ehal depressioon, mida oli vaja juba medikamentidega ravida. Peale mida aga võttis tütar Sirli vastu teadliku otsuse oma emale edaspidi rohkem aega ja tähelepanu pühendada, et tal oleks peale haiguse ja muremõtete ka millelegi muule keskenduda. Käidi koos nii jalutamas, näitustel, külas kui ka poes, kui ühel õnnelikul hetkel saabus fotoprojekti idee...

Kas see idee sai alguse ema uuest, julgest ja  õnnestunud juukselõikusest, mille tütar talle ise tegi, poeaknal nähtud toredast kübarast või Sirli ja tema poja, Harvin Alerti, fotograafiahuvist ja -õpingutest, polegi nii tähtis.Tundub, et kõige tähtsam selles loos on märkamine, hoolimine, tahe ja otsus - soov ja tahe midagi muuta. Ja antud juhul jooksid kõik need eelpoolmainitud tegurid lihtsalt õnnelikult kokku, et täiesti loomulikult ja pingevabalt saaks sündida see mille tähenduslikkus sai selgeks alles teel.

Sirli Raitma ise on fotograafiaga tõsisemalt tegelenud alles viimased kümmekond aastat, selles vallas vastavat akadeemilist haridust omamata. Esimesed fotograafiaalased näpunäited sai ta oma pojalt Harvinilt, kes juba põhikoolis fotograafiat õppis ning terve pere selle huviga nakatas. Ka oma esimese fotoaparaadi ostis Sirli poja käest.

Küll on aga Sirli Londonis läbinud mitmeid nimekate fotograafide kursusi ja töötube (Martin Parr, Annie Leibovitz, Graeme Robertson), külastanud kõrgetasemelisi fotonäitusi (mille kättesaadavust Londonis elamine kahtlemata võimaldab), esinenud mitmetel näitustel ning saanud rohkelt tunnustusi.

Tõeline edu on Sirli Raitmat saatnud aga aastast 2019, kui auhindu, parimate hulka valimisi ning äramärkimisi on olnud juba kümneid, millest silmapaistvamad on hetkel ehk Portrait of Britain 2019 võitjaks valimine ning rahvusvahelise advokaadibüroo Taylor Wessingi nimeline Taylor Wessing Photography Prize 2019 parimate hulka jõudmine. Viimasega seoses olid ka kaks tööd sarjast "EHA" Briti Rahvuslikus Portreegaleriis (National Portrait Gallery) grupinäitusel väljas.

Tänu oma töökusele, praktikale, loomulikule talendile ja intuitsioonile on fotograafia kujunenud tänaseks Sirli jaoks põhitööks ja peamiseks elatusallikaks.

Kuid loomulik talent on ka Sirli ema Eha, kes mängulistel ja fantaasiarohketel fotosessioonidel suudab usutavalt välja mängida mistahes karakteri. Stiilselt ja endastmõistetavalt kannab ta välja ka kõige pöörasemad komplektid ja aksessuaarid. Selleks, et peas olev lambikuppel, sukkpüksid, paberkott, lokirullid, lapselapse kleit (mille kaenlaaugust mahub kenasti välja vaatama) jmt ei mõjuks teatraalselt, dramaatiliselt või ülepakutult, peab olema annet. Läbi Eha mõjuvad kõik need peakattekurioosumid ja teisedki rohkem või vähem kiiksuga ümberkehastused ühtaegu nii väärikalt, uhkelt kui ka elegantselt! Selline kohanemis- ja väljendusvõime on imetlusväärne anne, mis vajas õitsemiseks viljakat pinnast, mida ema ja tütre eriline-lähedane suhe, vastastikune usaldus, mõistmine ja koostöö kindlasti ka on.

See puhas rõõm ja loomevabadus, nauding protsessist ja koosolemisest, pingevaba, vaimukas ja tõsikoomiline tulemus mõjub ka vaatajale teraapiliselt. Ega muidu poleks nii mõnedki Eha portreed tänaseks uusi vorme leidnud ning maalitud, joonistatud kui ka tikitud kujul oma elu elama hakanud. Mis näitab kui hästi mõjub inimestele see, kui tehtus on rõõm ja süda sees.

Hooli, armasta, märka ja tee, nii et lusti, naeru ja mängu oleks sees... võiks kokkuvõtlikult kõlada Sirli ja Eha Raitma juhuslikult väljaarendatud, tulemusliku depressiooniravimi retsept. Selle rakendusvõimalusi on õnneks aga palju ning ravitulemused heas mõttes ettearvamatud.

Nagu ka Sirli ja Eha seda ise võisid tõdeda, kui ühel ilusal päeval Briti Rahvuslikus Portreegaleriis oma enda portreede ja töödega silmitsi seisid ning kus ka punased nelgid väärikust leidsid.

Eesti Akvarellistide Ühenduse "Mõttepilt" Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses

"Mõttepilt", Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus, 20.02.- 14.03.2021; kuraatorid Mari Roosvalt, Marje Üksine ja Kerstin Rei; Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (Tallinna mnt 3b, Rapla)

Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (RKKK) oli meedia vahendusel mulle juba varemgi silma/kõrva jäänud, kuid kohapeale jõudsin alles nüüd - paar päeva enne järjekordseid koroonapiiranguid ning kultuuriasutuste taassulgemist.

Sügisel siin keskuses toimunud spetsiaalse valguse- ja helikujundusega klaasikunstnike näitust "Aeglane valgus", sooviksin küll kas või mõnes teises Eesti linnas või näitusesaalis kunagi näha, kuid suuri lootusi selleks Kairi Orgusaar, kes oli tolle näituse eestvedajaid ning  RKKK üks asutajaliikmeid, selleks siiski ei andnud. Küll aga tervitas ta rõõmsalt akvarellistide aastanäitusele tulijaid ning jagas lahkelt näituse, tööde kui ka keskuse kohta infot ja kommentaare.

Selgub, et Kairi Orgusaar ise on nii klaasikunstnik kui ka akvarellist ning siingi näitusel on temalt koguni kolm tööd väljas ("Aafrika", "Punane vihm" , 2019; "Kõrgustes", 2017). Kokku osales näitusel aga 39 kunstnikku, kelle seas on nii rohkem kui ka vähem tuntud nimesid ning ka neid kelle jaoks akvarellidega maalimine on põhiloomingu kõrval pigem meeldiv vaheldus.

Naima Neidre ja Tiiu Pallo-Vaigu loomingut olin aga alles sügisel Tallinna Linnagaleriis näinud ning sellest ka blogipostituses Nagu kivid voolavas vees pikemalt kirjutanud (https:tudruklehvikuga.blogspot.com/2020/11/nagu-kivid-voolavas-vees-kunstihoone.html?m=1).

RKKK suurde ja avarasse, kõrgete lagedega näitusesaali olid kuraatorid Mari Roosvalt, Marje Üksine ja Kerstin Rei loonud rippuvate (vahe)seinte ja eriilmeliste tööde abil mõnusalt hubase atmosfääri. Liigendatud soppides leidus nii värvikaid rütme kui ka lennukaid mõtteid, andes akvarellitehnika(te) võimalustest ning teemade rohkusest mitmekülgse ülevaate.

Kohe näitusesaali sisenedes võtab külastaja vastu minimalistlik moderne "altar", mis akvarellmaali tavapärast mõistet hetkega avardab. Selle mõjusa koosluse moodustavad Kerstin Rei minimalistlikult monokroomsed, lõuendile maalitud "Varjatud aarded" (I ja II", 2020) ning Eleny Kasemetsa jõulise sisuga "Brutal Art" (2020). Kõik need kolm teost seovad värvid ja materjali salapäraseks sümbioosiks, mis vaataja neid pealispinnast sügavamalt uurima paneb.

Nende vastasseinas asetsevad aga kõrvuti kaks täiesti äärmuslikku tööd - Anneliis Vabuli abstraktses võtmes must-valged teosed "Mälupilt" (2021) ning Aleks Kase detailne olustikumaal, mis vägagi realistlikult kujutab laternavalguses töötavate kaevurite argipäeva, kus kaevanduse atmosfäär on ehedalt tuntav ("Mehed laavas", 2021).

Pikemalt jään aga vaatama Mari Roosvalti helgeid mosaiikmaale "Õitseng" (2020) ja "Helendav" (2021), mis võiksid kanda ka alapealkirju "Kevad" ja "Talv" ning kuuluda mõnda võluvasse aastaaegade seeriasse. Foto ja akvarelli oskuslikul kokkumiksimisel on moodustunud romantilised ja õrna tonaalsusega maastikud, kus õitsevad ja lumised õunapuud on akvarellide kaasabil saanud juurde uusi varjundeid.

Ka Liisi Tani mängib tehnikate ja materjalidega, kasutades oma töödes erinevaid lõikeid, kihte ja pinnareljeefe, andes seeläbi töödele sügavust ning pannes otsima seoseid loodusega ("Sume harmoonia", "Pinnase võlu", 2020).

Marje Üksine õhulised akvarellid "Maamärk" ja "Imepilv" (2021) lõid aga assotsiatsiooni klaasikunstnik Maret Sarapuu imelise installatsiooniga "Jäämägi" (2018), mis Lennusadama kõrval asuva Euroopa Liidu IT-agentuuri peamaja aatriumi kaunistab. See lummavalt veiklev klaasskulptuur hakkab silma pelgalt sellest hoonest mööda jalutades, olles ühtaegu hõljuvalt õrn ja müstiline. Sama hõljuvad ja müstilised on ka Marje Üksine siinsed tööd. Nende staatiline olek aga võimaldab peatada hetke ning sellesse värvide  mängu lähemalt süüvida.

Meeldejäävaid hetki ja kaugete reiside järelmõju on akvarellides jäädvustanud Mariann Hakk-Eve ("Kevadnägemus" ja "Kirev India 3" ,2017) ja Kairi Orgusaar. Kui esimese nägemused on justkui udulooris visandatud, siis teine on mälestused  abstraktses vormis pildile püüdnud.

Unenäo- ja muinasjutupiiril liigub Pille Lehise rõõmsalt pehme "Unenäomaastik" (2021) ning Anna Sui öösse veerev kullakera ("Kullakera taevavõlvil", 2021). Muinasjutu klassikasse võiks aga paigutada Sergei Minini meisterlikud akvarellid "Metsavool" (2020) ja "Pikk tee vee saamiseks" (2021), mis idüllilises rahus ebamaise omailma loovad.

Ebamaiselt mõjuvad ka Erki Kannuse kaks efektset aktimaali ("Attitude" ja "Cou-de-pied",2021), olles üheagselt nii ilmekad, õrnad kui ka jõulised. Kui enamasti on aktide ilu passiivne, siis siin köidab pilku just nende aktiivne ning iseteadlik hoiak.

Praeguse isolatsiooniajaga haakuvad hästi Eero Ijavoineni maalid "Kahekesi" ja "Kodus" (2020), Zhanna Tohti "Emotsionaalne torm I" (2020) ning miks mitte ka Mati Leppiku "Funky Blues" ja "Country Blues" (2020), mis suunavad vaatama endasse ning hindama ümber väärtusi. Ühtlasi teadvustama ning leidma võimeid ja võimalusi, mis kõigis ja kõikjal olemas on.

Marju Bormeistri "Küllus" ja "Männid" paeluvad oma efektsete värvidega, kus sügavsinine küllus mõjub leegitsevate mändide kõrval lopsaka vaikeluna.

Veera Stanishevskaja filigraanselt teostatud maitse- ja ravimtaime buketid mõjuvad aga suviselt värske õhusõõmuna ("Ivani päeva ravimtaimed", "Maitsetaimede õis", 2020).

Huvitavaid, mõjuvaid ja sisukaid töid oli näitusel ju veelgi, kuid postituse mahtu arvestades jäid sõelale need siin.

Loodan väga, et peale koroonapiirangute lõppemist on näitus veel mõnda aega avatud, et tööde näitamise aeg ning osapoolte rõõm nii ülekohtuselt lühikeseks ei jääks.

Ja soovin, et aina rohkem kohalikke kui ka linna külalisi selle näitusekoha üles leiaksid. Ja et kunstikeskus ka ise linnapildis rohkem nähtav oleks. Kuid arusaadavalt vajavad suunaviidad ja näitusereklaamid vastavaid (rahalisi) vahendeid, mida õhinapõhistel kultuuriorganisatsioonidel enamasti ju napib. 

Seda enam on oluline sisu, mis kõneleb enda eest, mistõttu Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus võiks küll olla see, kuhu peale piirangute lõppu suunata oma tee.

Raul Kelleri külmkapigalerii - kodus ja näitusesaalis

Raul Keller „Ideaalmaaillmad/ Perfect Wordls", 23.02. - 13.03.2021, Draakoni galerii, Tallinn

Kui mulle sügisel oleks keegi helistanud ja kodusele külmkapile (ränd)näitust pakkunud, oleksin sellesse teatud kahtlusega suhtunud. Ei saa ju olla, et professionaalne kunstnik oma loomingu Sulle mõneks ajaks lihtsalt tasuta koju toob ning kureerimiseks vabad käed jätab.

Kunstiringkonnas on selline asi vast usutavam, seda enam kui Raul Kelleri (1973) nimi mängu tuleb, sest temalt võib oodata nii mõndagi.

Kas või seda, et näituse pealkiri juba väikest vimkat sisaldab...

Draakoni galerii näitusel „Ideaalmaaillmad/ Perfect Wordls", oli väljas kolm sarnaste motiividega fotokomplekti, mis sügistalvel/ oktoobrist - jaanuarini inimeste kodudes käest-kätte/ edasi rändasid ja mida kunstnik ise "rändavaks kööginäituseks" nimetas.

Näituse keskme(k)s oli aga reaalne külmik, millel eksponeeriti näituseidee ajendiks olnud ja kunstnikku inspireerinud leitud fotonegatiivide kogu, eelmise sajandi alguskümnenditest, millele keegi tundmatu autor oli ülima põhjalikkusega oma ideaalmaail(l)ma otsingud jäädvustanud (peamiselt kunsti- ja kultuuriajalooraamatutest väljavõtted).

Raul Keller oli neid leidnegatiive suurendanud, töödelnud ning magnetpinnale kleepinud.

Näitusel oli võimalik uudistada ka neid kolme DIY (do it yourself) kompaktseid näitusekomplekte, mille kunstnik inimeste kodudesse rändama saatis. Nende korralikult pakitud (tööriista)kastide sisu tundus põnev ja avastamisrõõmu pakkuv, varustatuna kõige vajalikuga alustades elementaarsetest desifintseerimisvahenditest, erimõõdus valgetest puuvillastest kinnastest, lõpetades magnetalusel fotonegatiivide ja nende detailsemaks vaatamiseks vajaliku luubiga. Kirsiks tordil oli komplektis ka väike patareidega varustatud kõlar, mille abil sai näituseelamusele lisada spetsiaalselt selle projekti jaoks loodud helifooni. Juhend soovitab tajukogemuse avardamiseks kõlar mõneks ajaks isegi külmikusse panna. Tundub põnev!

Ja kunstnik ei pane pahaks isegi seda, kui (isehakanud) kuraator otsustab näituse vääriliseks ülendada ainult ühe pildi. Juhend ütleb, et "pole midagi taunimisväärset ka ainult ühe foto eksponeerimises". Küll aga soovitab ta võtta aega, et töödega enne rahulikult tutvuda.

Jah, see kogemus tundub olevat tõesti huvitav ja piisavalt pikk, et fotodesse/ detailidesse põhjalikumalt süübida, neid üha uuesti avastada, nendega harjuda ja omaks võtta ning piisavalt lühike, et lasta sellel kooslusel mitte iseenesestmõistetavaks muutuda ning ehk isegi väikese kahjutundega edasi loovutada. Kui aga mõni osaleja juhtus vahepeal haigestuma oli lubatud ka näitus tervenemiseni karantiini jätta.

Päris kohustustevaba see kodune näitus siiski polnud. Iga osaleja pidi lisaks oma kureeritud näituse jäädvustamisele tegema komplektis oleva must-valge fotoaparaadiga ühe foto omaenda ideaalmaail(l)mast, millest viimased ka Draakoni galerii näitusel, fotokeemiliselt A4 formaadis paberile töödelduna, nüüd juba Raul Kelleri nägemuse järgi, vaatamiseks välja pandi.

Ka Draakoni galerii külastajat saatis näituseekspositsiooniga tutvumisel kõlaritest tulev helifoon. Ilmselt sama, mis kodudes. Aga paar nädalat hiljem ei suuda ma selle olemust absoluutselt meenutada. Järelikult see ei häirinud, kuid ei tõusnud ka esile, vaid sulandus orgaaniliselt tervikusse. Omaenda ideaalmaailmas läheksin näitusele veelgi, et esmalt märkamata nüansse (taas)avastada ning ka helitaustale ehk rohkem keskenduda. Just privaatse aja ja keskendumisvõimaluse osas olid rändnäitusel osalejad privilegeeritumad.

Peale Draakoni galerii näitust, kunstniku kohta rohkem tausta lugedes, sain aga teada, et Raul Kelleri puhul on tegemist multitalendiga, kes on tegev nii kunsti-, (alternatiiv)muusika-, (raadio)tehnika- kui ka kirjanduseväljal ning kes sageli neid valdkondi oma loomingus ka ühendab. Kelle jaoks raadio või luulekogu kokkupanemine on imelihtne (näiteks tema 2002 aasta Eesti Kunstiakadeemia interaktiivse multimeedia magistrantuuri lõputöö sisaldas skeemide järgi raadio kokkupanemist ning 2020 aasta märtsis ilmunud raamatus "Rio de Janeiro" ehk "Jaanuari jõgi" on kunstnik kokku toonud mitu erinevat kunstimeediumi - tekst, joonistus, heli).

Raul Keller on aluse pannud ka erinevatele muusikarühmitustele ja -üritustele (nt MKDK - Muusika ja Kunsti Dünaamiline Koondis, mis mõnel pool figureerib ka Maaima Kõige Debiilsemad Kutid nime all; raadiokunsti festivali "Radiaator" üks algataja jne).

Kes lisaks raadio- ja helikunstivõngetele, armastab ruumi- ja kohaspetsiifilisi installatsioone. Mille vist kurikuulsamaiks näiteks võiks tuua linnaruumiinstallatsiooni "Tütarlaps kloaagis" (2011/2019), mida minagi paar aastat tagasi EKKMi (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum) grupinäitusele "Tiira-taara, tuia-taia..“, vaatama läksin. Mida ma aga näituselt ei leidnud, oli see teos... Minu pärimise peale sain teada, et see Raul Kelleri töö oli samal öösel politsei poolt, vastava väljakutse peale ära viidud... Mis pole ka ime, sest teos, mille jaoks kunstnik on inspiratsiooni saanud ilmselt  ansambel Ruja samanimelisest laulust ("Tütarlaps kloaagis", muusika autor Rein Rannap, sõnad Juhan Viiding, 1972) kujutas vägagi loomutruult muuseumihoone ees olevast kanalisatsiooniluugist väljaküünitavaid  naisterahva määrdunud sõrmi, taustaks nõrgad appihüüded...! Usun, et iga vastutustundlik, kunstiprojektiga mitte kursis olev kodanik, oleks sama teinud - kiirabi või politsei kutsunud. Seda juhtumit kajastas loomulikult ka meedia ning üldsusel oli põhjust kaasaegse kunsti kohta taas mahlakalt oma arvamust avaldada.

See aga ei lase kunstnikel oma loovust õnneks vaigistada ning meie tajukogemused saavad endiselt avarduda.

Raul Kelleri loomingu näitel on see võimaluste diapasoon aga vägagi lai, tuletades meelde, et omaenda ideaalmaail(l)ma võnkeid ja nihkeid on võimalik leida ka kodustes tingimustes. Kui neid tavasagedusest laiemalt kruttida.

Tasub proovida.

Ekspressiga kevadesse - Ann Pajuväli ja Misa Asanuma Hobusepea galeriis

Ann Pajuväli & Misa Asanuma "Kevad ekspress", 25.02. - 15.03.2021, Hobusepea galerii

Kuigi kevadet on juba õhuski aimata, andis "Kevad ekspress" võimaluse seda ka teisiti kogeda.

Selle visuaalselt rõõmsa ja mängulise näituse on Hobusepea galeriis kokku pannud kaks noort kunstnikku - Jaapani päritolu, hetkel EKA kaasaegse kunsti magistratuuris õppiv Misa Asanuma (1994) ning EKA graafika eriala lõpetanud Ann Pajuväli (1990).

Juba pealkiri ise annab näitusele positiivse fooni, mida süvendavad pastelsetes toonides tööd nii seintel kui põrandal ning ka mõned otse lapsepõlve lennutavad objektid - nagu galeriinurgas betoonplokkidele asetatud vee ja liivaga täidetud käepärased anumad, mis lõid hetkega kujutluspildi vabadusest... luua oma maailm praktiliselt ei millestki.

Tõsisemalt mõjub aga (universumi positsioonilt nähtav) nukravõitu mänguväljak, mille kipakaid atraktsioone üritab uppivajumisest päästa tükike loodust. Tasakaal (selle raskuse all ägava murulapikese seisukohalt) tundub olevat õhkõrn.

Taustal asuvad võrsed, lilled ja galaktikad (k)annavad aga siiski usku ja lootust - ärkamisse ja kõikehõlmavasse süsteemi.

Alumine saal mõjub kummalise võtteplatsina, mille kunstnike loodud "butafooria" veidralt elama on pannud. Justkui juhusliku möödujana ümbrust vaadeldes, tajun ka endal pilku, kui sümpaatselt mõjuvad keraamilised tegelased sissetunginud võõrast ennastkehtestavalt vastu uudistavad.

Ruumi paigutatud erinevad elemendid ja materjalid - betoon, keraamika, puit, kangad, taimed, vesi, joonistused, leidobjektid jmt -  loovad omavahelisi seoseid ja kompositsioone niivõrd orgaaniliselt, et tööde autorluse eristamine kaotab ühel hetkel mõtte.

See kahe kunstniku õnnestunud koostöö leidis kevade lähemale toomiseks sobiva formaadi, mis küll pisut nihkes, kuid reaalseid ootusi tekitava õhkkonna lõid.

Jah, selles omamoodi veidras, kuid õdusas fantaasiamaailmas oli kevade kohalolu tunnetatav. Ja kaugel see päris kevadki enam on.