Mehitamata materjalimess või ahhaa-elamus

"Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad". 08.04.2022 – 25.09.2022, Adamson-Ericu muuseum; kuraator Karin Vicente; osalevad kunstnikud: Elize Hiiop, Siim Karro, Lauri Kilusk, Eve Koha, Marta Moorats, Kärt Ojavee, Darja Popolitova, Johanna Ulfsak, Riina Õun

Adamson-Ericu muuseumis soleerib materjal. Seda tasub näitust „Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad“ külastades silmas pidada, sest pealiskaudsel vaatamisel võivad väljasolevad näituseobjektid panna vaatajat lihtsalt õlgu kehitama. Ebamäärased savianumad, kahtlase väljanägemisega mööbel, väheütlevad rõivaesemed, küsitava disainiga moeaksessuaarid ja lapergused ehted jätavad näituse eksponaatidena arusaamatu mulje. Milles asi? Mis teeb need näitusesaali vääriliseks? Mis neid eklektilisi objekte ühendab? 

Lähemalt uurides ja seinatekste appi võttes selgub, et  savianumad on äsja väljaprinditud  -  3D-printer on need esemed 500 miljoni vanusest Kunda kambriumi sinisavist alles tänavu kokkuniristatud. Kahtlase välimusega mööblit hoiavad koos aga saepuru ja seeneniidid ning hallituskirme seinapaneelidel annab tunnistust materjali orgaanilisest päritolust. Rõivaesemed on nullkulu lõikega ning ultraheliõmblusega kokku sulatatud kangaste järeltöötlust soodustab monomaterjali kasutus; moeaksessuaarid on valmistatud komposteeritavast toiduainetööstuse jääkidest ning lapergusi ehteid on võimalik ready-made tüüpfailide alusel suvalises maailma punktis välja printida ning neid soovi korral kunstniku puudutusega vääristada.

Seega, näituseobjektid teevad eriliseks nende koostis ja valmistamise tehnoloogia, kus saavad kokku traditsioonilised materjalid - savi, klaas, portselan, puit, tekstiil - ning uued tehnoloogiad nagu ultraheliõmblus, 3D-print jmt. Või siis vastupidi, kui kokku saavad traditsioonilised tehnoloogiad - kangastelgedel kudumine, käsitöö, nõelumine, parandamine - ja uued materjalid, alates Mendelejevi tabeli koostisega sünteetilistest tehiskiududest kuni prügimäele minevate tööstusjäätmeteni. 

Selline kooslus, kus traditsiooniline tehnoloogia flirdib igavesti kestva tehismaterjaliga ning moodne tarkvara püüab näida inimliku ja personaalsena, mõjub aga äraspidiselt kummastavana. Igavesti kestma loodud kangad, ringmajandust rõhutava biomaterjaliga kõrvuti, tekitavad vastuolu, tõstatades mitmeid küsimusi. Samas kutsuvad kõrgtehnoloogiliselt pulseerivaid andmekangad salvestatud infot ja impulsse otsima ka teistelt inim- või robotkäega loodud materjalidelt. Vastava lugemisoskuse olemasolu on aga eraldi teema ning küsida pole kelleltki.

Nagiseva parketi saatel vaikivate eksponaatide vahel ringi kõndides jääb kõlama digitaalse ja manuaalse, traditsioonilise ja kõrgtehnoloogilise destilleeritud-filtreeritud süntees, mis oleks justkui mõnest taevasest universumilaborist kildudena Adamson-Ericu muuseumi näitusesaali alla pudenenud.

Ning kui algselt mõjub näitus soleerivate objektide mehitamata materjalimessina, siis allhoovuste lahti rulludes kipub võnge liikuma elamuseta ahhaa-keskuse suunas. Kuigi, ahhaa-efekt ja elamus - teatav äratundmine või inspiratsioon  - võib saabuda alles hiljem. Kas või siis, kui katkist püksipõlve või jooksvat sukasilma vaadates laskun materjali, väärikuse  ja globaalse vastutuse teemalisse mõtisklusse.  

Mõnda graafikatriennaali rõhulistest märkidest.

Tallinna XVIII Graafikatriennaal. “Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses”;  peanäitus  Kai kunstikeskuses; Temnikova & Kasela galerii; Põhjala Tap Room; Liszti Instituut Tallinn (22.01. - 27.03.2022); Flo Kasearu majamuuseum; Kanuti Gildi SAAL; EKA galerii (kuni 26.02.2022) - kuraator Róna Kopeczky; EKKM (noortenäitus 26.02-11.03.2022; kuraatorid Riin Maide, Brit Kikas)

Tallinnas Noblessneris asuva õllerestorani Põhjala Tap Roomi suveniiripood on selle aastase  Tallinna XVIII Graafikatriennaali ilmselt üks külastatumaid kohti. Enamik siinseid külastajaid satub kunstisündmusele tõenäoliselt küll juhuslikult ja teadvustamata, sest rahvusvaheliselt tuntud kunstirühmituse Slavs and Tatarsi ekspositsioon „Hapukurgibaar“ sulandub interjööri nagu valatult, moodustades poekese muu sisustusega orgaanilise terviku, mistõttu mõned särav-vaimukad tööd (nt „Proua Mädarõigas“, 2019, villane lõng) võivad märkamatuks jääda ka teadlikumale vaatajale.

Sedavõrd orgaanilist tervikut ei moodusta kahjuks küll kogu triennaal, mis üllatab tegevuspaikade rohkuse, käsitletavate teemade laialivalguvuse ja graafikamõiste vaba tõlgendamisega. Samuti oskusega jääda niivõrd mastaapse ettevõtmisena linna-ja meediapildis praktiliselt märkamatuks. Alates 1968 aastast, iga kolme aasta tagant toimuva kunstisündmuse puhul eeldaks suuremat nähtavust linnapildis, elavamat meediakajastust ning avalikke arutelusid. Eesti Rahvusringhäälingu uutele kultuurisaadetele („Kultuuristuudio: Arutelu“ ja „Kultuuristuudio: Looming“) oleks graafikatriennaal oma väärika ajaloo ja käesoleva näituseprogrammiga olnud avateemana igati sümboolseks ja sobivaks sissejuhatuseks. Seda enam, et graafika mõiste on aja jooksul mõõtmatult avardunud ning nn traditsioonilist graafikat õnnestus näha üksnes Toompeal asuvas  Liszti Instituudis-Ungari kultuuri Keskuses (Kaisa Puustak, Dóra Maurer, Raul Meel jt) ning noorte näitusel EKKM-s (nt Ella-Mai Matsina, Rodion Furs). 

Ungari päritolu kuraatori Róna Kopeczky (1983) taust on aga sama kirju kui selleaastase triennaali sisu ja ülesehitus. Kesk- ja Ida-Euroopa kaasaegsele kunstile pühendunud Serbia kodakondsusega, Budapestis immigrandina tegutseva, Pariisi Sorbonne´i ülikooli kunstiajaloo doktorikraadiga kuraator on tänavusele triennaalile kaasanud kunstnikke Eestist Balkanini, kokku üle kahekümne kunstniku rohkem kui viieteistkümnest riigist. Julgelt ja kriitiliselt, tundlikult ja tasakaalukalt, samas vaimukalt ja humoorikalt käsitlevad nad ühiskonnas toimuvaid sündmusi -  radikaalseid kultuurilis-poliitilisi pöördeid, nihestunud mõttemustreid ning üldvalitsevaks muutunud hirmu ja vaenu õhkkonda. 

Erinevates asukohtades toimuv ning kolmest omavahel läbipõimunud vaatusest ( „Rahvas armastab seda“, „Hapukurgipoliitika“ ja „Vabaduse teadus“ ) koosnev näitusetsükkel „Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses“, nõuab külastajalt tervikpildi kokkupanemiseks tõsist vaimu –ja ajajuhtimise pingutust. Seetõttu tundub hoomatavam keskenduda pigem üksikutele näitusepaikadele, teostele ja kunstnikele, mis eraldivõetuna oma sõnumit ehk selgemaltki edastavad. Külastusprogrammi kokkupanemiseks, näitusekontseptsiooni ja osalevate kunstnikega tutvumiseks on aga suureks abiks tasuta jagatav näitusekataloog. Üllatusi, äratundmist ja mõtlemisainet pakub triennaalikülastus ka eelteadmisteta vaatajale ning nii mõnigi näitusel lahtimuukimata jäänud teos võib oma tähenduse avada alles hiljem - nagu  triennaali peanäitusel, Kai kunstikeskuses nähtud Ungari kunstniku Ferenc Grófi (s 1972) teos „Meie paariariik. Laiendatud ladina tähestik“ (2015-2021), mis oma ladina tähestikku mittekuuluvate rõhumärkide ning Euroopa rahvaste identiteeditekkes olulist rolli mänginud sõdadest ja lahingutest pärinevate fragmentide ja stseenidega, „kus ülistatud rahvus alistab või orjastab oma vastase sageli küsitavalt ebavõrdse võimuvahekorra tingimustes“ (lõik näituse kataloogist, lk 23), muutus alles hiljem, tänase geopoliitilise võimuvõitluse kontekstis, minu jaoks üheks triennaali kõnekaimaks teoseks.  Marko Mäetamme (1965) tragikoomiline joonistuste seeria „Kahtlased kotid“ (2018), Flo Kasearu kartuliidud („Baaspuhkus“, 1985) ning Irena Lagatori (1976; Montenegro) laest alla rippuvad kassapaberi rullid („Piiratud vastutusega ühiskonna automatism“, alates 2012) pakuvad uurimisainet ja elevust pikemalt. Rumeenia kunstniku Dan Perjovschi (1961) lihtsaid ja humoorikaid ühiskondlik-poliitilisi postkaarte ja flaiereid („Mälupank“, alates 2000) näeksin aga kuulutustetulbal eksponeerituna hea meelega linnaruumiski. Ja kui Sloveenia kunstniku Jasmina Cibici (1979) hiigelmõõtu sametkardin („Spielraum – rahvas armastab seda“, 2015) juhib vaataja tähelepanu poliitiliste režiimide poolt edastavate sõnumite sihipärasele ilustamisele, siis Ukraina kunstniku Volodymyr Kuznetsovi (1976) teos “Ministrite Kabineti ülevõtmine“  mõjub jahmatavalt groteskselt just oma päevakajalise sisu ning rohmaka teostuse ja vormi poolest. Sisukaid ja märkimisväärseid teoseid on veel teisigi – rahvusvaheliselt tunnustamata riigi, Kosovo kunstniku Driton Selmani (1987) teos „Ütle mulle, kust ma pärit olen“ (2012) näitab tema maailma eri paigust sõprade poolt improviseeritud Kosovo piirjoonte ja asukohaga maakaarte, mida saab näitusel näha koos kunstniku ema poolt tikitud kaardiga, millel Kosovo riik on justkui puudu. Õhuliselt, õrnalt ja graafiliselt mõjuvad Valgevene kunstniku Oxana Gourinovtichi (1975) pliiatsijoonistused „Minu tuttavad kunstnikud ja disainerid, kes on Minskist lahkunud“ ning „Minu tuttavad kunstnikud ja disainerid, kes on Minskisse naasnud“ ( 2008). Visuaalsed vastused on siin loetavad pildipinna tihedusest. Intellektuaalseid ja visuaalseid mõttemänge leiab ka teiste asukohtade väljapanekutelt.

Kui enne Ukraina sündmusi võis triennaalist saadud üldmulje tunduda leige või soe, siis tänases ülekuumenenud rahvusvahelises õhkkonnas võib Tallinna XVIII Graafikatriennaali näitusi julgelt vitamiini või isegi palavikualandajana soovitada. 

Teadlik näitusekülastaja saab omaenda rõhumärkide üle mõtisklemiseks inspiratsiooni ja turgutust ammutada aga Põhjala Tap Roomi suveniiripoes pakutavast hapukurgishotist.

Proua Mädarõigas, Slavs and Tatars, Põhjala Tap Room

Põhjala Tap Room suveniiripood

Slavs and Tatars

"Õnnelik meri", 1968-69, Raul Meel, Liszti Instituut

"Tervitus", Ella-Mai Matsina, EKKM

"Kunstnikuraamat", 2021, Maria Izabella Lehtsaar, EKKM

"Empaatia taastamise tuba", 2019, Eva Koťátková, Temnikova ja Kasela galerii

Empaatia taastamise tuba", 2019, Eva Koťátková, Temnikova ja Kasela galerii

Hapukurgishot Põhjala Tap Roomis

Argielu poeesia Kolme Puu galeriis Telliskivi Loomelinnakus

Aron Urb, "Tund Kolkjas", Kolme Puu galerii, 12.01.- 27.02.2022; Telliskivi Loomelinnaku väliala, avatud 24/7; Tallinn.

Kui ma poleks ERR-i kultuuriportaalis toreda läkiläki, sümpaatse oleku ja rõõmsa silmavaatega fotograafi Aron Urbi (1981) intervjuud märganud, siis tõenäoliselt poleks ma ka Telliskivi linnakus seda kahte sammu teelt kõrvale Kolme Puu galeriisse astunud. Võib olla nüüd muidugi oleks ka, sest galerii on varasemaga võrreldes oluliselt nähtavamaks muutunud ning sinna sisenemiseks ei pea isegi enam teelt kõrvale astuma, vaid tuleb otse tänavalt mööda väikest rampi lihtsalt paar sammu tänavapinnast kõrgemale kõndida. Kunagi varem ma neid paari sammu sinna teinud ei olnud... Nii et meedial on jõud, sest nüüd sättisin selle trajektoori oma päevakavva spetsiaalselt...

... ja sattusin suvisesse Kolkjasse, Peipsi veerde, kus aeg tiksub omasoodu. Kolme puu vahele tõmmatud nööridele oli välja pandud kaheksa mõõduka suurusega fotojäädvustust mullusest suvest ja sellest, mida Aron Urb seal tunni aja jooksul nägi ja pildistas.

Nii töö kui hobifotograafina leiba teeniv Urb, kelle mitmekülgne portfoolio sisaldab võtteid alates võileivast kuni kõrgete riigiametnikeni; staaridest ja kontsertidest tähtsate rahvusvaheliste sündmuste kajastamiseni, on tunnistanud, et tänavafotograafia on tema kirg. Ja poseeritud-lavastatud võtetele eelistab ta ehedaid emotsioone ja tabamusi. Ka siinsete kaadrite võlu on tavalise ehedus - ühe väikese ridaküla igapäevane elu-olu.

Neid fotosid vaadates meenusid mulle itaalia fotokunstniku Luca Berti portreed eesti (maa)inimestest, mida 2018 aastal siinsamas Telliskivi linnakus, Dokfoto Keskuses nähtud sai (Luca Berti "Silma pilk"). Ka Berti fotod olid mõjuvad ja siirad, kuigi rohkem sätitud ja võtteplaanid lavastatud. Urbi fotodega ühendab neid aga heatahtlik huvitatus, ausus ning soov jäädvustada ja fikseerida unikaalset, peatselt igavikku kaduvat hetke ja eluviisi. Mõlema fotograafi piltidest õhkub soojust. Kui Berti fotosessioonil on inimesed fotograafi visioonist tõukudes tõsiste nägudega passiivsed modellid, siis Urbi tegelased on autentselt aktiivsed, kes ka ise ujedalt ja sõbralikult läbisõidul olevat võõrast piidlevad. Vaatlejad on nii nemad, kui fotograaf ja nüüd ka vaatajad.

Urbi tegelased ei lase ennast külalisest häirida - auto vajab remontimist, muru niitmist ja kaup poest koju toomist. Suvisel ajal ollakse läbisõitjatega ju harjunud ka.

Selline vastastikune respekt ja mõõdukas distants loob väärika fooni külaelanike argitoimetustele. Nende kõigutamatu rahu aja ja välise maailma hoovuste suhtes on sümpaatne. Isegi kui see rahu on näiline ja me ei tea, millest unistab ja mida tegelikult mõtleb jäätist limpsiv neiu, puhkehetkel külamees või avala naeratusega vanaproua, on see osa argielu poeesiast -  armastada ja märgata, nautida hetkes olemise ja lihtsade asjade võlu.

Kolme puu galeriis saab seda teha kuni veebruari lõpuni. Igapäevaelus selleks piire aga polegi.

Põhjala tehase residentkunstnikud

Põhjala tehase kunstnike (esimene) aastalõpunäitus; 02.12.2021 - 03.01.2022; Sepikoja galeriis; E-R kl 10–17; Põhjala tehases, Marati 5, Tallinn

Põhjala tehasest on viimase aasta-paari jooksul aina enam kuulda olnud ning põgusalt olen ju ka varem sinna sattunud, kas siis arhitektuuriekskursioonile või niisama uudistama, kuid seekord sai konkreetseks sisseviskajaks sealsete residentkunstnike aastalõpunäitus.

Muidugi tahtsin ma neid kõiki korraga näha, sest sotsiaalmeedia info põhjal lisandub uusi majalisi sinna pidevalt, kellega jooksvalt kursis olla aga ei jõua. Seega läksin näitusele uudishimu ja küllaltki puhta lehena.

Kunagises tööstushoones asuv Sepikoja galerii on mõnusalt avar, kus on nii kõrgust kui laiust ja mille materjaliehedust eelistav viimistlus loob kunstnike loomingu taustaks eksperimentaalse miljöö, mis seintele riputatud taieste kõrval paneb tähelepanelikumalt hindama ka teisi ruumis leiduvaid objekte, et neid siis kunstilise potentsiaali olemasolul ehk mõne residentkunstniku teoseks pidada.

Ette-, taha- ja allavaatus on aga soovitav igal juhul, sest näiteks Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunsti ja fotograafia taustaga Pire Sova "tunnete piirivalvur" on terav, ohtlik ja relvastatud installatsioon ("Tunnete Piirivalvur wearing Balenciaga", 2021), mille otsa komistamist sooviks vältida nii otseselt kui kaudselt, jättes õhku küsimuse, kas siin soovitakse kaitsta vaatajat (näiteks luksusliku kaubamärgi Balenciaga võrku langemise eest) või siis hoopis "valvurit" ettearvamatu käitumisega vaataja eest... Igal juhul tundub tegemist olevat põhjalikult läbimõeldud ja mitmevihjelise installatsiooniga, mille lahtimuukimine ei ole vaataja jaoks enesestmõistetav, kuid on samas huvitav.

Vahel leian jalge eest ka teoseid ja kunstnikke kokkuviivad silte, mille silmadekõrgusele asetamist on takistanud ehk betoon(?)seinte vastupanu. Kuid graafika- ja joonistuskunstniku Britta Benno graafilised düstoopiad on äratuntavad nendetagi. Töödesarja "Ruinenlust Lasnamäel” (2020) olen varem näinud nii mõnelgi näitusel ning on osa kunstniku Eesti Kunstiakadeemia doktoritööst. Siinses õdusas nurgakeses pakub kunstnik turvalist võimalust süüvida tuleviku linnažungli sügavustesse, kus inimesi aga paraku enam pole. See on küll õõva ja kõhedust tekitav perspektiiv, kuid samas aus ja julge mõttemäng, mis sellisel kujul loodetavasti kunagi ei manifesteeru.

Ilu ja valu magusvalusat kombinatsiooni edastavad ka Aliis Sinisalu unenäolised fotolavastused "Ilu valus, valu ilus" (2021), mida fotograaf ise sürreaalseks iluks nimetab. Emotsioon nendes töödes on tugev ja mõjuv, kus valupoolt rõhutava tonaalsuse kõrval annavad lootust põsele kleebitud lilled ning kõiksusele avatud hing.

Igavikuliste teemadega tegeleb ka maalikunstnik Pille Ernesaks, keda huvitab inimene ja tema sisemaailm, mis antud väljapanekus kajastub väikeseformaadilises, kuid jõuliste tõmmetega visandatud portreemaalis "Portree" (2021) ning mõõtmetelt kogukamas, eksistentsiaalset ringmängu kujutavas teoses "Igavikuline/ Eternal" (2000/2021), mis kõrvuti asetatuna loovad mõtlemapaneva kontrasti, olles omavahel aga orgaanilises sümbioosis.

Omalaadse sümbioosi moodustavad ka kaasaegsete visuaalkunstnike - skulptuuriga tegeleva Mari Männa ning maalikunstniku Maik Kalbergi mahlakad teosed, mis lisaks värvile ja vormile püüavad tähelepanu koodidest, vihjetest ja sümbolitest kubiseva sisuga. Mõlemad noored on tundlikud ühiskonna jälgijad, selle mõtestajad ja kaardistajad, mida nende looming ka efektselt väljendab. Kui Mari Männa grotesksne, ennast kehtestada püüdev meeleheitel poolfiguur teeb justkui viimaseid kramplikke võimupositsiooni säilitamise katseid, siis Maik Kalbergi paradiislikus ökosüsteemis toimetav globaalne (krüpto)kogukond näib olevat millegi (parema ?) ootel ning kus ühe isendi nokatsilt loetav utoopiline soov muuta orwellik (jälgimis)ühiskond taas fiktsiooniks (Make Orwell fiction again) kõlab inimkonna muude saavutuste kõrval küll lootusetu ja ulmevaldkonda kuuluva unistusena.

Alternatiivset paralleelmaailma pakub eelnenud teostele aga disainilabori MA+KE lab'i "Paralleelium" (2021), mis väljendab kunstilaborantide Martin Tõntsi, Nele Konti ja Kevin Pineda armastust ruumi, looduse ja mustrite vastu. Sepikoja galeriis on väljas vaid väike osa nende põhjalikule uurimistööle järgnenud kollektsioonist "Igaviku aed", millega vaataja viiakse haruldase taimestikuga läbipõimunud maailma, kujutades taimi, mis on meie planeedilt juba kadunud või siis tänu seemnepankade ja aednike hoolele säilitatud või taaselustatud. MA+KE lab'i ruumi- ja  vormimustrid sisendavad rahu.

Graafilise disaineri ja maalikunstniku Kaidi Kaasiku abatraktsete maalide inapiratsiooniallikaks tunduvad olevat aga selle sama tööstushoone betoonseinad, mille tekstuuri, värvigammat ja mõnda teistki ajaloolise kihistuse elementi arvan tema töödes üllatuslikult nägevat.

Kunstigaraaži Kopli FOOR eestvedaja Margus Tammemäe maalib aga kirge, milleks on jalgratas. Sest kõik tema neli näitusemaali just seda liikumisvahendit kujutavad. Kui kunstniku romantilisele meelelaadile viitavad ajaloolised-seltskondlikud rattad ja tegelased, siis sügavamat suhet kinnitavad esiletõstetud maal kurvivõtvast jalgrattasportlasest (milles on liikumist ja pinget hästi tabatud, pannes ka minu pulsi kiiremini lööma), konkreetset ekspositsiooni ilmestav sportratas ning fakt, et selle aasta suvel esindas Margus Tammemäe Põhjala tehase Ironmani tiimi just jalgrattal 90 kilomeetrit läbides.

Ka Katrin Piile nime ja töid teadsin varasemast ajast ning siinset maali "Sculptor Modelling" olin justkui alles hiljuti näitusel näinud, mille aga faktikontroll paigutas 2020. aasta kevad-suvesse, kus see näituselt "Kunstnikud maalivad kunstnikke" rohkem kui 70 teose hulgast silma jäi. Aasta tagasi olin sellest maalist ka oma blogis kirjutanud, seoses Katrin Piile näitusega Draakoni galeriis. Sepikoja galeriis täiendab seda maali aga väiksem paarik, mis kujutab sama stseeni teise nurga alt ning kus ka kunstnikku modelleeriv skulptor on hüperrealistlikult nähtavale maalitud. Kuid vastuseta küsimusi jääb õhku veelgi, sest mõned julged, et mitte öelda provokatiivsed detailid ärgitavad neid küsima.

Põhjala tehase residentkunstnike näitust alustab, kuid minu ülevaate lõpetab ehk kõige klassikalisemalt aastalõpunäitusele lähenenud Liisi Tani, kes on oma näitusetöödki vastavalt nimetanud  - "Vaade aastale 2021", "Akvarellistuudio proovipaberid" (2021) ja "Puuinterpretatsioon I, II, III" (2021), mis annavad kunstniku stiilist, lemmikmotiividest ja tema Põhjala stuudio tegemistest hea ülevaate. Lisaks omaenda isikupärases tehnikas loodud töödele, mida Liisi Tani nimetab akvarellkollaaž-mosaiigiks, mis on sageli veel ruumilis-kihilise paberlõikega kombineeritud (selles tehnikas tehtud Liisi Tani tööd eristusid teistest ka Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitusel Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, millest samuti kevadel põgusalt kirjutasin) näeb siin valikut ka Liisi Tani akvarellistuudio proovipaberitest, mis kokkupanduna samuti ühe korraliku tahvelmaalimõõtu akvarell-kollaaž-mosaiigi moodustavad.

Näituselt väljudes oli Karjase sai oma tööpäeva aga kahjuks juba lõpetanud... Mis muud kui tuleb tagasi minna, et ka näiteks stuudiomaja(de)ga lähemalt tutvuda. Aruandenäitus oli aga hea võimalus üheteistkümne sealse majalise tegemistega korraga end kurssi viia. Ja järgmisel korral tuleb vahepeal siis ka kella vaadata... kuigi ettekäändeid Põhjalasse tagasi minemiseks leiab ju alati. 

Make Orwell Fiction Again
fragment Maik Kalbergi maalist

Pire Sova

Britta Benno

Britta Benno

Aliis Sinisalu

Aliis Sinisalu

Pille Ernesaks

Mari Männa

Mari Männa

Maik Kalberg

Maik Kalberg

Maik Kalberg

Maik Kalberg

Maik Kalberg

MA+KE lab

MA+KE lab

Kaidi Kaasik

Kaidi Kaasik

Margus Tammemäe

Margus Tammemäe

Katrin Piile

Katrin Piile

Katrin Piile

Liisi Tani

Liisi Tani