Juhan Kuusi Dokfoto Keskus on üks mõnus koht, kuna alati sinna minnes, võid olla kindel, et leiad sealt killuke teistsugust reaalsust, milles ise elad. Ja see on põnev!
Dokumentaalfotograafid on omamoodi rahutud ja tundlikud hinged, kes märkavad ja jäädvustavad hetki, mille taga on enamasti tohutult palju rohkem, kui see, mis kaadrisse jääb. Ja see teebki dokumentaalfoto huvitavaks. Need hetked, mille taga on lood, millest koosnevad inimeste elud.
Läbi dokumentaalfoto on huvitav näha, kes (milline autor), mida oluliseks peab, kuhu rändab, mis lugu jutustada tahab.
Silvia Pärmann (1979) toob näitusel meieni lood riikidest, mida ei eksisteeri. Nagu oleks riik ja samas ei ole ka, sest rahvusvaheliselt neid tunnustatud ei ole ja riiklikul tasandil iseseisvat otsustusõigust ja - vabadust ka pole. Need riigid koosnevad siis väiksematest rahvuskildudest, kes tunnetavad oma rahvuslikku identiteeti ja iseolemise tahet, aga on teatud põhjustel pidanud leppima elama enamasti oma suurema ja võimsama naabri võimu all. Paljud rahvused on pidanud kannatama vägivalda ja sõda ning oskavad seetõttu hinnata rahu ning võimalust kas või rahulikult oma hommikukohvi juua või kõndida tänaval, ilma et peaks kartma juhuslikku kuulitabamust või pommikildu. Nad on pidanud tegema kompromisse ning oludega kohanema.
Eriliselt jäi meelde foto kalmõkkidest, kes olid oma ajaloolistelt stepiasualadelt, peale II maailmasõda, koostöö eest sakslastega, Siberisse küüditatud ning kes tagasi tulles minetasid oma traditsioonilise eluviisi jurtades, kuid siiski, siiski... Näitusel näeme fotot kõrgest korrusmajast, mille akna all söövad rohtu hobused...
Või siis Abhaasia eestlaste kodud, kus köögiriiulil ilutseb Putini pilt, meenutamaks, kes maksab arved...
Kohtumiselt fotograafiga, kes kõikides nendes riikides ise kohal käis (kokku 11 riiki) ja seal inimestega ka suhtles, jäi kõlama noot, et vaatamata kõigele (ja vastupidiselt ka ehk meie ootustele) on need inimesed õnnelikud, osates hinnata ja väärtustada väikeseid asju ja hetki elus. Mis siis, et need iseseisvuse väljakuulutanud riigid, on justkui "hobused udus" kui laenata võrdlust Silvia Pärmanni ühelt näitusel eksponeeritud fotolt - kus väljavaade ei ole kõige selgem ja helgem, on see siiski olemas - kas või ainult inimeste südames. Ja vahest piisab ainult sellestki.
Näitusega kaasnes ka raamat ja informatiivne infobuklett, kus saab riikide tausta, sh ka nende geograafilise paiknemise kohta rohkem infot lugeda. Lisaks toimusid näitusel ringkäigud autoriga, kes fotodele ja taustale palju juurde lisas.
Fotograaf on teinud ära põhjaliku uurimistöö ning temaatika sügavus tekitab aukartust. Seda enam imetlen Silvia Pärmanni soovi ja julgust nii mahuka, komplitseeritud ja detailirohke teemaga üldse tegelema hakata. Kuid kindlasti on tunnustamata riikide teema kajastamine vajalik ning läbi dokumentaalfotograafia ja inimeste lugude, on üks võimalus seda teha. Kes näitusel käisid, said teada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar