Galeriist Positiiv - Martin Buschmanni näituse valguses ja muust.

Martin Buschmann, “Millal nad magavad?”, 16.11.- 4.12.2020, kuraator Kristel Schwede, galeriis Positiiv, Roo 21a, Pelgulinn, Tallinn

Just praegusel aastaajal on tore sisse astuda mõnda õdusasse väikegaleriisse, kus rahvamasse üldjuhul ei kohta ning personaalne näitusekülastus on suure tõenäosusega garanteeritud.

Üks selline armsalt minimalistlik galerii on Pelgulinnas, Roo tänaval asuv Positiiv, mis keskendub fotograafiale, tulenevalt galeriiomaniku Kristel Schwede erialasest huvist, kes annab välja ka samanimelist, kord kvartalis ilmuvat, fotokunsti ajakirja Positiiv.

Olin sellest galeriist aastaid mööda kõndinud (galerii on avatud aastast 2016), enne kui aasta eest otsustasin/ söandasin sisse astuda, olles tänaseks seal juba nii mõnestki huvitavast näitusest osa saanud (Kai Kaljo "Nähtamatu", sügis/2019; Triinu Soikmets "See linn on minu", juuni/2020). Kuna tegemist on tõesti pisikese näitusepinnaga, siis on üldjuhul ka väljapanek vastav - seda siis mahult ja mõõdult, mitte aga sisult.

Sisulise poole pealt on minu poolt varem nähtud näitused olnud suhteliselt personaalsed kunstnike lood - seotud nende rännakute ja vaatlustega nii sisse kui väljapoole. Kui töid on näitusel vähe(m), on võimalus neisse seda enam süveneda ning nende üle juurelda. Triinu Soikmets viibis näituseperioodil ka ise galeriis ning jagas oma kirjandusklassikast inspireeritud reisidel tehtud fotode kohta rohkem infot ja selgitas neil leiduvate fragmentide tagamaid. Kai Kaljo Itaalias tehtud fotod, mis jäädvustasid kaheksa nädala jooksul Mazzano kindluse aknast pidevalt muutuvat vaadet, süübisid aga selliselt minu mällu, et võiksin sinna sattudes vabalt déjà-vu'd tunda.

Hetkel on Positiivis väljas 2019 aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaeriala lõpetanud, mitmekülgse fotograafi Martin Buschmanni (1980) fotonäitus, kus saab näha tema töödeseeriat öise Tallinna valgusreklaamidest, mõtestades nende vajadust, olemust ja suunatust. Kas tegemist on valguse ja/või keskkonna "müraga" või siiski vajaliku nähtusega tänapäeva (tarbimis)ühiskonnas? Või meie kliima- ja ajavööndile olulise aspektiga, kus ainult mõnetunnise päeva- ja päikesevalguse järel oleme tänulikud ka kustumatu (24/7) ja kutsuva reklaamvalgu(stu)se eest? Ilmselt vastavad sellele küsimusele inimesed erinevalt - sõltuvalt oma elu- ja töörütmist, erialast ja elukohast, käitumisharjumustest ja ehk ka aastaajast.

Valguse üldisemat positiivset mõju meie pimedal aastaajal ei vaidlusta vast keegi. Millise sõnumi ja doosiga, kus, millal ja millisel kujul - selle üle võiks aga mõtiskleda küll.

Martin Buschmann ja galerii Positiiv annavadki selleks nüüd väikese tõuke ja võimaluse! 

Mauri Grossi üks maal - universaalne ja ajakohane

Selle sügise esimese lume puhul teen väikese postituse Mauri Grossi (1969) ajakohasest, kuid samas universaalsest maalist, mille võtsin endalegi üllatuseks, peale hiljutist kunstniku ateljee külastamist, oma mõttes ja südames sealt mõtisklemiseks kaasa.

Kunstniku ateljeesse sattusin koos ühe hea inimese, Mauri loomingu austajaga, kes otsustas nüüd teoste imetlemisest sammukese edasi liikuda ja endagi koju sealt midagi päriseks (nautimiseks) soetada.

Olles kunstniku hubases ateljees mõnusalt ja huvitavalt aega veetnud, vaadanud tema valminuid ja näitustelgi nähtud meisterlikke, detailseid, suureformaadilisi maale, heitnud pilgu pooleliolevatele ja veel viimast puudutust ootavatele töödele, vestelnud tööde, näituste ja kunstiteemade tagamaadest laiemaltki, jõudsime juba minekule sättimisel teoseni, mis vajas siiski "kapist välja toomist" ja ülevaatamist. Selle teose täpsemaid tagamaid mul volitust küll jagada ei ole, kuid teos ise tundus tänases ajahetkes vägagi mitmekihiline olevat.

Kõige esmalt haaras võibolla selle suletus ja salapära, mida rõhutab pilk, millega vaataja siin silmitsi satub. Sealt võib välja lugeda seda, mida igaüks ise endasse vaadates näeb - nendel hetkedel, kui ta seda lubab ja teha julgeb.

Selles pilgus näen (enese)teadlikkust, otsust ja kindlust - mõelda omi mõtteid, minna oma teed - samas kaotamata valvsust. Tahe olla ise.

Näen siin armastust ja hoolt, provokatsiooni ja vastupanu. Ka soojust, hoitust, kahtlust ja hirmugi - vaataja/ ühiskonna/ iseenda - hinnangute ja kriitika ees.

Jah, paradoksaalsel moel seda kõike ma siin näen. Mis aga suuresti ongi ju elu loomulik osa, millega see sugereerivalt mõjuv pilk tundub enda sees tegelevat.

Kui nii mõelda, siis ehk ei olegi selle üheaegselt nii ajakohase (suletus, külm, sügis) kui ka universaalse (eksistentsiaalsus ja kohandumine/ ise vs ühiskond) maali sügavama mõju üle vaja imestada...

Mida kunstnik, Mauri Gross, ise seda teost maalides mõtles või tundis, on juba täiesti teine -  tema teema.

Tõlgenduste paljusus vist aga ongi nagu sügisene lumi, mis ikka ja jälle üllatab, isegi siis kui on ettearvatav...

René Kari sihikindel eluprojekt Vabaduse galeriis

René Kari, "7x10", "I'm 70, I like it" ("Ma olen 70 ja see meeldib mulle“); 23.10.–11.11.2020, Vabaduse galeriis

Vahel on kunstnikuks hakkamiseks vaja ainult julget pealehakkamist, otsust või kihlvedu. Tundub, et kõik need märksõnad on René Kari (1950) kunstnikuks saamisel täiesti kohased. Kui üks asi on otsus ja selle lühiajaline perspektiiv, siis hoopis teine aga elukestev projekt nagu antud juhul - nõudes fookust ja pühendumist, aega ja distsipliini, kindlust ja eneseusku, millest René Karil ei tundu puudust olevat. Nagu ka tõeliselt ambitsioonikast eluvisioonist - kujundada sellest kestev kunstiprojekt!

Minu teadvusesse jõudis René Kari nimi alles selle aasta Kevadnäitusel, kui kuraator tema maali ees peatudes mainis, et lisaks maalimisele tegeleb kunstnik ka oma keha kunstilise arendamisega ning on selle tarbeks lausa erinevaid toetusi taotlenud ja saanud - näiteks on Kultuurkapital ja Kunstnike Liit toetanud kunstniku sõitu Miami Beachile, et ta saaks võrrelda oma keha(ilu) sealsete esteetide omaga ... Selline info tundus piisavalt intrigeeriv, et kunstniku nime guugeldada.

Ja selgus, et teadsin teda küll ... mitte kunstnikuna, vaid just välimuse järgi. Aga mitte tema kaunite kehavormide, vaid hoopis omapärase ... helebeeži taskutega vesti tõttu, mida kunstnik siin ja seal armastas palja ülakeha peal kanda. Tõesti, tõesti ... selle vesti alt ei oleks ma ise küll osanud leida lugu, mis Vabaduse galeriis oleval näitusel nüüd külastajale täies hiilguses lahti rullus ...

Kummaline ja isegi kahju, kuidas üks tavaline ja iseloomutu riideese võib kellegi elutöö nii totaalselt ära varjutada ...

Ühesõnaga, selle taskutega vesti alt või siis selle asemel, oleksin ma pidanud märkama kunstniku hoolikalt voolitud skulpturaalseid kehavorme, mille kujundamisele on René Kari pühendanud 46 aastat oma elust! Alates ajast, kui ta 24 aastaselt otsustas saada kunstnikuks ning lisaks sellele, modelleerida ka oma keha kauni antiikskulptuuri sarnaseks, eesmärgiga olla iga aasta paremas vormis kui varem! Selle projekti kulgu, edenemist ja õnnestumist ongi nüüd huvilistel võimalik Vabaduse galeriis oleval juubelinäitusel oma silmaga näha ja hinnata.

Oma 70nda sünnipäeva puhul on René Kari välja pannud fotod ja maalid oma igast elukümnendist ning lisaks ka eraldi fotoseeria oma lihvitud ja tippvormi trimmitud kehas(skulptuuris)t, kus on võimalik detailselt jälgida ja hinnata kunstniku musklite muutumist/arengut viimase 15 aasta jooksul, vanuses 55 -70 eluaastat. Kui ise jääd hinnangute osas nõutuks või jänni, on kunstnik näitusel eraldi välja toonud ka valiku tema fännide üldjuhul ülivõrdes arvamustest (mida on sadu kui mitte tuhandeid), mis annavad tõestust René Kari teekonna imetlemisest ning innustavast eeskujust paljudele. Kindlasti annab see eelkõige jõudu, usku ja innustust kunstnikule endale.

Panen tähele, et ka René Kari maalid järgivad läbi aja üsna kindlat suunda, kus domineerib sarnane, külmades toonides värvigamma - sinakas-hallikad, roosakas-punase(d) varjundid; abstraktsed kujundid ja sürrealistlikud elemendid, mis sageli moodustavad naiselikke kehakumerusi, milles kunstnik näeb ise (paradoksaalselt) ilu täiuslikkuse kehastumist.

René Kari maalid meenutavad mulle aga mängulist kaleidoskoopi, kus iga pöörde järel värvid ja kujundid "kukuvad" justkui uude mustrisse...

Visuaalselt ja esteetiliselt on need tööd nauditavad, meisterlikult, puhtalt ja täpselt teostatud. Mingil põhjusel kasutab aga kunstnik lõuendi asemel alusmaterjalina kartongi, mis tundub aja möödudes natuke kapriisseks muutuvat.

Peale kunsti ja kehakultusefilosoofia mahub kunstniku ellu veel huvi poliitika vastu. Seegi tahk on näitusel eraldi välja toodud. Saan näiteks teada, et René Kari oli esimene, kes 1988 aastal avalikult, julgelt ja provokatiivselt eksponeeris sini-must-valget värvikombinatsiooni oma Draakoni galerii näitusel, kust vastavad kolm maali järgmisel päeval siiski eemaldati. 30 aastat hiljem (2018) tunnustati kunstniku selle eest ka Vabariigi Presidendi Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Saan teada, et kunstnik on meie tänase trikoloori sinise tooni autor. Saan teada, et René Karil on kindlalt väljakujunenud poliitilised vaated, kus kompromissidel kohta pigem ei ole.

Seda kompromissitust tõestab veenvalt ka see näitus, kus René Kari põhimõtte- ja otsustuskindlus kenasti välja joondub. On vist tõesti haruldane, et niivõrd varases nooruses tehtud otsused kannavad kedagi läbi elu - annavad elule mõtte ja suuna, endasse usu ja tahte.

René Kari on vorminud läbi kunsti oma elu ja elu on vormitud tema kunsti. Osake sellest, koos kunstniku elufilosoofiaga, on kompaktses näituseformaadis Vabaduse galeriis kaasa elamiseks välja pandud.

Märkamist väärib selline sihikindlus kindlasti.

Nagu kivid voolavas vees - Kunstihoone Linnagaleriis

"Nagu kivid voolavas vees", Ingrid Allik, Naima Neidre ja Tiiu Pallo-Vaik; kuraator Tamara Luuk; 11.09 - 08.11.2020, Tallinna Kunstihoone Linnagalerii

"Nagu kivid voolavas vees" oli taas üks armas, tore ja rahulik näitus, mis nõudis (vaatajalt) "vähe", aga pakkus see-eest palju...selles mõttes, et väljapanek oli kergelt hoomatav, aga samas erinevaid kihte ja üllatusi täis.

Kindlasti nõudis see näitus aga aega ja panust tegijatelt, kelleks olid neli võimekat ja eriilmelist naist - graafikuharidusega akvarellist Naima Neidre (1943), maalikunstiharidusega Tiiu Pallo-Vaik (1941), keraamikuharidusega Ingrid Allik (1958) ja kunstiajalooharidusega kuraator Tamara Luuk (1952). Need loomingulised, loova mõtlemisega naised ei pea kellegile midagi tõestama, vaid teevad rahulikult oma asja - samas uusi vaatenurki otsides, uurides ja katsetades, mängides materjali, tehnika, vormi, värvi ja valgusega. See, et nad Linnagalerii näitusel oma loominguga kokku said, oli üllatus neile endilegi. Peale kuraator Tamara Luugi muidugi, kes selliseid üllatusi just teha armastabki - tuua kokku esmapilgul väga erinevad kunstnikud, kes siis näituse jooksul väga orgaaniliselt kokku kõlama hakkavad, nagu juhtus sellelgi näitusel.

Galerii esimeses ruumis flirtisid Naima Neidre õhulised ja mahedalt pastelsed akvarellid nende sekka ootamatult paigutunud Ingrid Alliku vaimukate keraamiliste vormidega. Samal ajal kui Naima Neidre sulnid maalid mind oma olekuga justkui uinutasid, tõid Ingrid Alliku värvilised vigurid aga fookuse(sse) tagasi, sest need armsalt naljakad ja lustakad kujud lihtsalt nõudsid tähelepanu, kas siis oma veidra asukoha, huvitava kuju või värvi poolest.

Akvarellide vahele, alla ja kõrvale "trüginud" keraamika, harmoneerus sujuvalt maalide värvigamma ja pehmete vormidega, mõjudes lõbusalt ja meeleolukalt. Kompositsioon "Merekivikesed" (mis meenutasid väga ka sellenimelisi Kalevi legendaarseid suhkruglasuuriga rosinakomme) oli elegantne ja lummav nagu kõik teisedki just seintel koha leidnud keraamilised vormid. Laudadel eksponeeritud keraamiliste objektide vormi-, värvi- ja mustrimänge oleks võinud vaatama jäädagi. Nende kujundid olid sürrealistlikud ja põnevad, värsked ja voolavad. Sekka mõned leidobjektid loodusest ("Leitud ja lisatud", "Leitud kivid", 2020), mida kunstnik oma puudutusega väärindas.

Tagumise ruumi tonaalsus oli aga hoopis teine - tumedam ja tõsisem. Satun müstika ja salapära maailma, mida süvendab Tiiu Pallo-Vaigu õlimaalidel kasutatud omapärane kraklee tehnika, mis jätab maalipinna justkui krobeliseks ja praguliseks, lisades neile sügavust ja väärikust. Samal ajal aimduvad selle pinna alt figuurid, kes salamisi annavad märku oma kohal- ja olemasolust.

Palju otsustavamalt annavad oma kohalolust siin aga märku Ingrid Alliku objektid, mis on võtnud eelmise ruumiga võrreldes hoopis rangemaid vorme ja värve, mõjudes oma tumedates ja hallides varjundites justkui piltmuinasjutt mõnest kallihinnalisest muinasjutukogust. Halli pealispinna alt koorub valgust...

Elegantselt juhib varjust välja aga põneva tekstuuriga helendav muna seinal, mis suunab ka maalidel olevaid valgusmänge selgemalt nägema. Vähemalt üks figuur Tiiu Pallo-Vaigu maalidel näib justkui sama tegevat ("Metsik").

Tamara Luugi sümbioositaju tasub niisiis usaldada. Need voolavasse vette visatud kivid on aja jooksul ainult omapära juurde saanud ning nende rikkalik loomus ja loovus kumab vältimatult läbi ka kõige lihvitumast pealispinnast.

Eesti kaasaegse kunsti "kiirkursus" Noblessneris, Temnikova ja Kasela galeriis!

"Roots and Ruins", Edith Karlson, Kris Lemsalu, Jaanus Samma, Jaan Toomik; kuraator Rael Artel 16.09. - 08.11.2020, Temnikova ja Kasela galerii, Noblessneri kvartal

Jah, usun tõesti, et hetkel on kõige kiirem ja kompaktsem võimalus end vahetult Eesti kaasaegse kunsti ja kunstnikega kurssi viimiseks külastada Noblessneris asuvat Temnikova ja Kasela galeriid. Galerii külastamine on nädala sees tasuta ja nädalavahetustel sümboolse tasu eest (oli vist 2 eurot).

Ei, see ei ole kinnimakstud reklaam, vaid tõesti siiras soovitus, sest hetkel on seal üleval nelja Eesti kaasaegse (tipp)kunstniku - Edith Karlsoni, Jaanus Samma, Kris Lemsalu, Jaan Toomiku - vägagi mitmekülgne looming.

Niisiis, üsna väikesele ja lihtsalt haaratavale galeriipinnale on näituse kuraator Rael Artel uskumatult minimalistlkus võtmes kokku pannud eelpoolnimetatud kunstnike loomingu tuumiku. Tuumiku selles mõttes, et iga näitusel olev töö sümboliseerib mingil moel ka vastava kunstniku varasemat loomingut, mida läbivad korduvad sümbolid ja/ või temaatika. Ka näituse pealkiri "Roots and Ruins" ("Juured ja varemed"), viitab põlvnemisele, seotusele, järjepidevusele, arengule.

Eelkõige skulptori ja pigem suurte vormide loojana tuntud Edith Karlson (1983) on sellel näitusel esindatud küllaltki mõõduka seinainstallatsiooniga ehk kompositsiooniga sümpaatsetest/ sõbraliku olekuga dinosauruste peadest ja (elusuuruses) surnud luikede figuuridest ("Mis juhtub perekonnas, jääb perekonda", 2020). Näituse infolehe järgi moodustab see kooslus omamoodi vapi... mis peaks siis vapi tavapärase/laiema mõiste järgi justkui iseloomustama ühte perekonda, suguvõsa, kogukonda... Antud sümbioosi juures tekib mul kohe seos pigem vapp-epitaafiga (ehk siis vapiga lahkunute mälestuseks, millega kaasneb kadunukest iseloomustanud mälestustekst, mille suurepäraseid näiteid Toomkiriku seintel kõige enam näha on), kus mälestustekst tuleb aga vaatajal ise välja mõelda... vastavalt sellele, kas ja mis tunded, teemad kellegil selle teosega esile kerkivad...
Hoomamatu aja jälg, mineviku mütoloogia - selle võõristus ja hirmud ning kohalolu hetkes; sünni ja surma müsteerium... vaatas minule sealt seinalt vastu... meenutamaks elu ja aja kulgemise lugu.

Jaanus Samma (1982) on aga ülesrivistanud väljapaneku peenistest. Ja kui lähtuda näituse infolehe sõnastusest, siis ei ole siin tegemist mingite "suvaliste nokudega", vaid kunagi mõne väärika skulptuuri juurde kuulunud ihuliikmega. Kuna inimkeha avalik kujutamine on ajaloos läbinud erinevaid etappe ja moraalinorme, siis alati ei ole piisanud vastava kehaosa üksnes vahtralehega katmisest, vaid probleemile on lähenetud brutaalselt ja radikaalselt ehk siis lihtsalt sobimatu(!) kehaosa eemaldamisega. Antud teosega on Jaanus Samma need aga justkui rehabiliteerinud ning ka väärikasse materjali, nagu marmor, klaas ja teras, vorminud.

Ka oma varasemas loomingus on Jaanus Samma delikaatseid teemasid üsna julgelt, jõuliselt ja vaimukalt käsitlenud, mille näiteks võiks tuua ühe mõnusalt pehmete kudumite sarja, kuhu kunstnik lasi sisse kududa majaseintelt või mujalt avalikelt pindadelt pärinevaid pikantseid sõnumeid ("Hair Sucks", 2014). Kui sobib avalikult seinale, siis miks ka mitte kampsunile...

Ühesõnaga, Jaanus Samma tegeleb muuhulgas ka ühiskonna äärealadele tõrjutud ja teatud ringkondi ärritavate ja/või kirgi tekitavate teemadega sh seksuaalvähemuste temaatikaga, olles seda süvitsi oma doktoritööski uurinud.

Kuid sõnumiga kudumid on ka sellel näitusel kunstniku loomingus esindatud. Nende lugemiseks aga tavalisest kirjaoskusest ei piisa, sest lugeda tuleb mustreid - sokimustreid, mis kindla peale sümboolset tähendust siin kannavad. Rahvuslike mustrite ja ornamentika tundjatel on selle teose mõtestamisel seega eelis ("Taasloodud ajalood. Sokid, põlvikud"). Küllap nad aga vaatajale õnne ja kaitset pakuvad, sest kandmise eesmärgil näitusel olevaid esemeid kasutada ei saakski - need on pigem tasapinnalised, kahel vardal (või masinal) kootud "sokkide maketid", mis raamitud tekstiilalusel eksponeerituna sobiks kodus seinalegi panna.

Kris Lemsalu (1985) tunneb laiem avalikkus kindlasti juba tema värvika välimuse ning laialdase meediakajastuse tõttu, mis eelmise aasta Veneetsia biennaaliga seoses talle osaks sai.

Sama värvikas ja fantaasiarikas kui ta ise, on ka keraamikuharidusega kunstniku looming, kus ta kasutab, koos ja eraldi, kõikvõimalikke erinevaid materjale, vahendeid ja meediume, et jutustada täpselt neid lugusid, mis talle endale põnevad ja olulised tunduvad ja siis neid, mida vaataja soovib, oskab ja tahab neist leida... Ka Kris Lemsalu tööd räägivad sageli sünnist ja surmast, nagu ka sellel näitusel olev töö, mis aga tema harjumuspärase loominguga (nagu 2019 aastal Veneetsia biennaalil Eestit esindanud monumentaalne suurteos "Birth V – Hi and Bye") võrreldes on...rabavalt lihtne.

Näitusel olev teos "Rot'n'Roll", kujutab endast tagasihoidlikul postamendil asuvat munaresti...koos mõne muna ja neile kleepunud kärbestega..., mis väga head ei tundu just tähendavat. Kunstnik ise on seda tööd (näituse infolehe põhjal) iseloomustanud sõnadega "sünd kui sitt algus"...

Ka Kris Lemsalu on selle teose juures kasutanud oma loomingus juba varem, kuid oluliselt suuremates mõõtkavades kasutatud sümboleid ja vahendeid nagu munad ja munarestid. Mistõttu julgen
arvata, et just see kunstniku tundlikus, oskus ja paindlikus niivõrd erinevatel skaaladel võrdsel tasemel mängida, (k)annabki tunnistust kunstniku võimekusest ja andekusest.

Jaan Toomik (1961) üllatab aga uue meediumiga, olles maalide, performancite, videote ja filmide juurest jõudnud ühe staatiliseima kunstivormi - (pronks)skulptuuri juurde! See efektne skulptuur tõukub aga sujuvalt ja orgaaniliselt näitusel väljas olevate maalide "Perekond" ja "Sugupuu" temaatikast (põlvnemine, järjepidevus jmt), kasutades viimasega lausa sama nime. See esteetiliselt nauditav, minimalistlik, skulptuur moodustab taustal olevate maalidega jõuliselt elegantse kompositsiooni ja niivõrd harmoonilise kooskõla, et tekitas minus soovi selles kolmnurgas kauemgi viibida... See kombinatsioon mõjus magnetiseerivalt, et mitte öelda hüpnotiseerivalt.

Niisiis, on sellel väikesel näitusel esindatud neli Eesti kaasaegse kunsti hiidu... Kõlab küll kirjandusliku liialdusena, kuid nad tõepoolest teevadki suuri asju, olenemata (kunsti)vormist. Tundlike persoonidena tajuvad ja tõstatavad nad sageli teemasid, mida ühiskond vajab, isegi kui me seda ei taha. Vajadust tõestab aga nende loomingu märkamine, ühiskondlikult tunnustamine ja kajastamine. Kõigi nende nelja kunstniku kohta leiab personaalsaateid ka ERR-i arhiivis, võimaldades nende isikute ja loominguga rohkem kurssi viia.

Ka Temnikova ja Kasela galerii kodulehelt oleksin nendega koostööd tegevate kunstnike kohta eesti keelset infot lisaks lugenud, kuid leidsin ainult inglise keelse materjali (olles galeriina ilmselt eelkõige rahvusvahelisele kunstiturule ja/ või -huvilisele suunatud). Selle tühimiku täidab aga see-eest kenasti Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kunstnike andmebaas, kus huviline esmase ja põhilise info kunstnike kohta ka eesti keeles kätte saab. Probleem ei ole keelest aru saamisel, vaid pigem üldisem küsimus, kas ja mis info võiks ja peaks galerii kodulehel ka riigikeeles olema.

Lõpetuseks tuleb tunnustada ka kuraator Rael Arterit, kes sellise kunstnikekoosluse ja töödevaliku omavahel sedavõrd hästi kokku sobituma on pannud. Nii minimalistlikku, mitmekesist ja tähendustest laetud väljapanekut lähiminevikust mulle rohkem kohe ei meenugi.

Ja juured on tugevamad kui varemed.

Olev Subbi - mees, kes elas enda loodud maailmas

"Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma otsingul", 13.03 – 25.10.2020, kuraator Ülle Kruus, Adamson-Ericu muuseum

"Olev Subbi: maastikud aegade lõpust", 24.07–04.10.2020, kuraator Àngels Miralda, Tallinna Kunstihoone

Olev Subbi (1930-2013) 90. sünniaastapäeva tähistamiseks toimus sellel aastal (ja kohati paralleelselt) koguni kaks suurt näitust.

Kui esmapilgul võib tunduda, et milleks üheagselt sama kunstniku loomingut erinevates muuseumides ja näitusesaalides näidata, siis mõlemal näitusel käinuna võin öelda, et selline lähenemine õigustas end igati.

Mõlemad institutsioonid olid Olev Subbi loomingule lähenenud täiesti erinevalt, andes vaatajale sellega suurepärase võimaluse näha ühe ja sama kunstniku loomingu erinevaid esitlemise ja tõlgendamise viise, mis antud juhul üksnes täiendasid teineteist ning lõid ühtlasi baasi Olev Subbi loomingu nägemiseks harjumuspärasest laiemas kontekstis.

Niisiis, üks kunstnik, kaks kuraatorit ja mitu võimalust...

Tallinna Kunstihoones toiminud näitusel tõi noor Kataloonia päritolu kuraator Àngels Miralda (1990) Olev Subbi loomingu ja neis leiduvad aegadeülesed teemad nagu maastikud, identiteediotsingud, naise keha kujutamine kunstis jmt. kaasaja, avatud maailma konteksti. Sellel näitusel nägi Subbi varasema ja hilisema loomingu kõrval ka seitsme rahvusvahelise, noorema põlvkonna kunstnike töid - maale, fotosid, videofilme ja -installatsioone, mille abil kuraator Miralda siis Subbi loomingut mõtestas. Oli üpris huvitav näha, kuidas Tšiili, Argentiina, Türgi, Peruu jt maade kunstnike teosed lõid ajatuid seoseid ja sildu, ning ühtlasi tõid välja ka arenguid teatud ühiskondlike teemade käsitlemisel - nagu naise keha kujutamise viisid kunstis, mille puhuks Subbi loomingust saab ainest ammutada kui palju...

Julgen arvata, et ka Olev Subb oleks sellise lähenemise oma loomingule heaks kiitnud, kuna on ta ju isegi tunnistanud, et uus vajab enda kõrvale vana. Ja olles ise (oma sõnade järgi) veenvalt vanamoodne, oleks tal kindlasti ka selle näituse kontekstis nii mõndagi öelda, mõelda ja diskuteerida olnud. Kuid usun, et geograafiliselt küll Tšiilis asuva Atacama kõrbe, kuid mõnel juhul ka kui Marsi kosmosemaastikku kujutava foto taustal (kunstnik Ad Minoliti) Subbi loomingu eksponeerimine, on kunstnikule kompliment ning ühtlasi nii tunnistus kui tunnustus kunsti piiride (aja, koha, riikide jne) ülesusele. See näitus tõestab veenvalt, et ka Olev Subbi looming on universaalne ning aja- ja piiride ülene.

Adamson-Ericu muuseumi (AEM) näitus keskendub aga seevastu ainult Subbile ja veelgi kitsamalt tema varasemale loominguperioodile, mille kuraator Ülle Kruus (1958) on ajaliselt piiritlenud aastatega 1963 - 1980, ehk siis ajaga, mil tema loominguline käekiri läbi otsingute alles välja kujunemas oli, ning kus perioodi lõpupoole juba hulgaliselt Subbile omaseid eriliselt kirkaid ja puhtaid värvikombinatsioone, motiive ja akte näha oli.

Olev Subbi teoseid võibki nautida lihtsalt nende kauni ja mitmekesise värvipaleti pärast, neis leiduvate huvitavate detailide või maalidest õhkuva unenäolise fluidumi tõttu. Nii mitmedki tema tööd jutustavad lugusid, millega vaatajal on võimalik suhestuda ja oma mõtetes kaasa minna.

Kui aga Subbi teoste kõrval kas või pisutki tema elulooga tutvuda, saab nii kunstniku looming kui ka isik, veel mitu mõõdet juurde. Peale seda hakkasin tema loomingut hoopis teise pilguga vaatama ning aduma, mis tegelikult nende imeliste värvi- ja motiivimängude taga olla võib.

Nii Kunstihoone kui ka Adamson-Ericu muuseumi näitustel oli infomaterjali Olev Subbi elu sõlmpunktidega kurssiviimiseks õnneks piisavalt. Väljapanekuid täiendasid raamatud, kataloogid, filmid, näitusevoldik (AEM) ja digigiid (Kunstihoone). Adamson-Ericu muuseumi keldrikorrusel jooksis täispikkuses ka kunstniku elu ja olemust avav dokumentaalfilm "Õnnemaastikud. Olev Subbi" (2015/ 47 min), mida on ERR-i kodulehel endale sobival ajal võimalik ka järele vaadata.

Niisiis, peale kunstniku elulooga tutvumist, said tema rõõmsates toonides, unenäolised ja helged maalid, neil kujutatud teemad ja motiivid, lähedased ja kauged, justkui äraolevad ja millegi ootuses või lootuses igatsevad figuurid ja fragmendid, hoopis teise tähenduse.

Võib arvata, et peale õnnelikku lapsepõlve, mis kestis täpselt 10 aastat, tal oligi üksnes unenägudes ja unistustes võimalik näha ja ette kujutada seda, mis hiljem tema loomingu kaudu ka lõuendile jõudis. Et just lapsepõlve muretud aastad ja suved olid need, mis ta 19 aastase noorukina, esimese kursuse kunstitudengina Siberisse küüditatuna, oma mälestustes kaasa võttis ja millest reaalsusega toimetulekul ning tulevikust unistamisel jõudu ammutas.

Usk iseendasse ja sihikindel tulevikunägemus on Olev Subbi näol tõesti ainult imetlust väärt, olles ühtlasi ka suurepärane näide sellest, kuidas ka kõige lootusetumas olukorras võib, saab ja tuleb endale unistades ideaalmaailm luua, et hiljem selles visualiseeritud, unistuste maailmas reaalselt ka elada!

Nimelt, noore mehena Siberis olles, teadmisega, et on sinna kogu eluks väljasaadetud, kavandas Olev Subbi endale sellegipoolest mõtetes üsna detailse tulevikuplaani... pöörduda tagasi koju/Eestisse ja lõpetada siin kunstiõpingud; hankida endale ateljee ja maja mere ääres ning elada vabakutselise maalikunstniku elu. Ja kõik need punktid hiljem tõepoolest ka materialiseerusid... ning tal jäi üle üksnes naljatades kahetseda, et ei soovinud midagi rohkemat.

Kuid sellegi poolest sai ja andis Olev Subbi ilmselt rohkem kui ta üldse küsida oskas.

Kuid kindlasti oskas ta üsna hästi elada enda poolt kehtestatud reeglite järgi ka kõige ebasobivamates tingimustes ja olukorras.

Lausa omamoodi kurioosumina tundub aga lugu ühest Olev Subbi süütu pealkirjaga maalist "Kompositsioon interjööris (Sügisene interjöör), mis 1970 aastal maalituna, tollal ka Eesti Kunstimuuseumi kogusse osteti ning värvilise reprona ka 1982 aastal ilmunud kogumikus "Eesti maal" (kirjastus "Kunst"; koostaja Evi Pihlak) ära trükiti. Tundub, et selle maali võrratud detailid, meisterlik värvikäsitlus ja kompositsioon lõid ühiselt niivõrd kauni tervikpildi, et suutsid ka tolleaegsed tsensorid oma võluga ära hüpnotiseerida. Sest kuidas muidu on võimalik seletada, nõukogude aja konteksti silmas pidades, selle maali keskmes oleva ja varjamatult Eesti omariiklusele vihjava sini-must-valge värvikombinatsiooni mitte märkamist ning selle teose hilisemat niivõrd avalikku esitlemist... Ka mina nägin seda tollasele võimule tehtud ninanipsu alles pärast kuraatori vastavat vihjet.

Kui siia ritta veel lisada kunstniku iga-aastane sünnipäevatähistamise traditsioon, kus lähimate sõprade ringis peetav pidu tema Liivalaia ateljees sai alata alles peale ühist "riigilipu langetamise tseremooniat"..., saab aimu Olev Subbi hoiakutest ja valikutest ning paralleelmaailmades elamise soovist ja võimalikkusest.

Olev Subbi elas värvikas ja värvilises maailmas, mida ta vastavalt oludele ise, läbi oma mõtete, reaalsuse ja loomingu, kujundas.

Nii mõnestki selle maailma seigast sain läbi näituste nüüd osa minagi. Mõtteainet ja inspiratsiooni aga kohe kindlasti.

Kuid esteetiline ja emotsionaalne nauding, kuulub Olev Subbi loomingu juurde niisamagi.