Margus Lokk, "Sinist joont ületades" 03.07.- 26.07.2020 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis
Graafika grammatika näituselt liikusin edasi samas kompleksis asuvasse, kuid läbi õue ligipääsetavasse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriisse, kus oli üleval minu jaoks täiesti tundmatu kunstniku Margus Loki (1979), isikunäitus.
Monumentaalgalerii on kõrge lae ja suurte akendega, loomuliku valgusega avar ruum. Võibolla see lagi ei olnudki nii kõrge ja ruum avar, aga sellise mulje ta kuidagi jättis. Tumehallidel seintel olid väljas küllaltki suuremõõtmelised ja jõulised maalid - monumentaalgaleriisse hästi sobivad. Neil oli ruumi ja õhku end esitleda, seda enam, et kokku oli näitusel ainult neli maali - igal ühel oma aktsent ja teema sinise värviga, nagu näituse pealkirjaski mainitud.
Kõige enam köitis tähelepanu kohe otsaseinast vastu vaatav, sõbraliku olemise, kuid veidi salapärase, samas muheda muige ja eemaloleva pilguga, mõtliku olekuga isikut kujutav maal. Kas see võiks olla autor ise oma tööde keskel mõtisklemas? Töö mõjususele aitas ilmselt kaasa ka valguse mäng põrandal, mis maaliga ühte mõõtu varje ja valguse kujutisi moodustas. Või siis need hele-helesinised silmad...? Näitusetööde taustaks kõlas ka mahe muusika, mis aitas meeleolu luua ning ennast galeriis mõnusalt tunda. Kuigi maalide temaatika just kõige rahulikum ja rahustavam ei olnud - pigem on need ärevad ja ohtlikudki. Kui lähemalt vaatama hakata, siis tekivad küsimused nagu, mida ja kuhu sealt torudest voolab; kes ja milliste deemonitega võitleb maalil, kus sinine, vaimu- või vampiirilaadne koletis, on kohe valmis oma hambaid noore neiu käsivarde sisse lööma...Mida need maalid ütlevad ja üldistavad? Et kusagil taustal ohustavad meid pidevalt tumedad jõud, mille olemasolu ei tasuks unustada, valvsust kaotada? Nendele küsimustele vastuseid pole ning teises otsaseinas olev abstraktne maal võtab pinged osaliselt maha, vähemalt hägustab need. Mulle samas tundub, et kogu väljapanek ja mina ise, oleme selle salapäraselt vaatava kuju pilgu all, kes mind hüpnotiseerivalt endasse haaras ning kuni väljumiseni endas hoidis.
Näituselt lahkudes valdas mind meeldiv vabaduse tunne, samas huvi kunstniku tausta kohta natuke rohkem teada saada.
Niisiis hiljem, nagu ikka guugeldades, sain teada, et ka Margus Lokk on Tartu päritolu kunstnik, olles lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna, nagu ka eelmiste Tartu seeriate noored naiskunstnikud Anastasia Lemberg-Lvova ja Mirjam Hinn. Lisaks õli- ja akrüülmaalile meeldib Margus Lokile ka pliiatsiga romantilisi Tartu linnavaateid joonistada, mida siis huvilistel ka võimalik osta on. Millist kunstniku stiili eelistada sõltub juba igaühe maitsest ja võimalustest. Küll aga on pliiatsijoonistuste ja Tartu kunstimajas eksponeeritud näitusemaalide taga ühte ja sama autorit raske aimata, sest temaatika ja tehnika on radikaalselt erinevad.
Minul oli hea meel esmalt just kunstniku näituseloominguga tuttavaks saada ning selle pinnalt edaspidigi ehk tema töid märgata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar