Galeriist Positiiv - Martin Buschmanni näituse valguses ja muust.

Martin Buschmann, “Millal nad magavad?”, 16.11.- 4.12.2020, kuraator Kristel Schwede, galeriis Positiiv, Roo 21a, Pelgulinn, Tallinn

Just praegusel aastaajal on tore sisse astuda mõnda õdusasse väikegaleriisse, kus rahvamasse üldjuhul ei kohta ning personaalne näitusekülastus on suure tõenäosusega garanteeritud.

Üks selline armsalt minimalistlik galerii on Pelgulinnas, Roo tänaval asuv Positiiv, mis keskendub fotograafiale, tulenevalt galeriiomaniku Kristel Schwede erialasest huvist, kes annab välja ka samanimelist, kord kvartalis ilmuvat, fotokunsti ajakirja Positiiv.

Olin sellest galeriist aastaid mööda kõndinud (galerii on avatud aastast 2016), enne kui aasta eest otsustasin/ söandasin sisse astuda, olles tänaseks seal juba nii mõnestki huvitavast näitusest osa saanud (Kai Kaljo "Nähtamatu", sügis/2019; Triinu Soikmets "See linn on minu", juuni/2020). Kuna tegemist on tõesti pisikese näitusepinnaga, siis on üldjuhul ka väljapanek vastav - seda siis mahult ja mõõdult, mitte aga sisult.

Sisulise poole pealt on minu poolt varem nähtud näitused olnud suhteliselt personaalsed kunstnike lood - seotud nende rännakute ja vaatlustega nii sisse kui väljapoole. Kui töid on näitusel vähe(m), on võimalus neisse seda enam süveneda ning nende üle juurelda. Triinu Soikmets viibis näituseperioodil ka ise galeriis ning jagas oma kirjandusklassikast inspireeritud reisidel tehtud fotode kohta rohkem infot ja selgitas neil leiduvate fragmentide tagamaid. Kai Kaljo Itaalias tehtud fotod, mis jäädvustasid kaheksa nädala jooksul Mazzano kindluse aknast pidevalt muutuvat vaadet, süübisid aga selliselt minu mällu, et võiksin sinna sattudes vabalt déjà-vu'd tunda.

Hetkel on Positiivis väljas 2019 aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaeriala lõpetanud, mitmekülgse fotograafi Martin Buschmanni (1980) fotonäitus, kus saab näha tema töödeseeriat öise Tallinna valgusreklaamidest, mõtestades nende vajadust, olemust ja suunatust. Kas tegemist on valguse ja/või keskkonna "müraga" või siiski vajaliku nähtusega tänapäeva (tarbimis)ühiskonnas? Või meie kliima- ja ajavööndile olulise aspektiga, kus ainult mõnetunnise päeva- ja päikesevalguse järel oleme tänulikud ka kustumatu (24/7) ja kutsuva reklaamvalgu(stu)se eest? Ilmselt vastavad sellele küsimusele inimesed erinevalt - sõltuvalt oma elu- ja töörütmist, erialast ja elukohast, käitumisharjumustest ja ehk ka aastaajast.

Valguse üldisemat positiivset mõju meie pimedal aastaajal ei vaidlusta vast keegi. Millise sõnumi ja doosiga, kus, millal ja millisel kujul - selle üle võiks aga mõtiskleda küll.

Martin Buschmann ja galerii Positiiv annavadki selleks nüüd väikese tõuke ja võimaluse!