"Roots and Ruins", Edith Karlson, Kris Lemsalu, Jaanus Samma, Jaan Toomik; kuraator Rael Artel 16.09. - 08.11.2020, Temnikova ja Kasela galerii, Noblessneri kvartal
Jah, usun tõesti, et hetkel on kõige kiirem ja kompaktsem võimalus end vahetult Eesti kaasaegse kunsti ja kunstnikega kurssi viimiseks külastada Noblessneris asuvat Temnikova ja Kasela galeriid. Galerii külastamine on nädala sees tasuta ja nädalavahetustel sümboolse tasu eest (oli vist 2 eurot).
Ei, see ei ole kinnimakstud reklaam, vaid tõesti siiras soovitus, sest hetkel on seal üleval nelja Eesti kaasaegse (tipp)kunstniku - Edith Karlsoni, Jaanus Samma, Kris Lemsalu, Jaan Toomiku - vägagi mitmekülgne looming.
Niisiis, üsna väikesele ja lihtsalt haaratavale galeriipinnale on näituse kuraator Rael Artel uskumatult minimalistlkus võtmes kokku pannud eelpoolnimetatud kunstnike loomingu tuumiku. Tuumiku selles mõttes, et iga näitusel olev töö sümboliseerib mingil moel ka vastava kunstniku varasemat loomingut, mida läbivad korduvad sümbolid ja/ või temaatika. Ka näituse pealkiri "Roots and Ruins" ("Juured ja varemed"), viitab põlvnemisele, seotusele, järjepidevusele, arengule.
Eelkõige skulptori ja pigem suurte vormide loojana tuntud Edith Karlson (1983) on sellel näitusel esindatud küllaltki mõõduka seinainstallatsiooniga ehk kompositsiooniga sümpaatsetest/ sõbraliku olekuga dinosauruste peadest ja (elusuuruses) surnud luikede figuuridest ("Mis juhtub perekonnas, jääb perekonda", 2020). Näituse infolehe järgi moodustab see kooslus omamoodi vapi... mis peaks siis vapi tavapärase/laiema mõiste järgi justkui iseloomustama ühte perekonda, suguvõsa, kogukonda... Antud sümbioosi juures tekib mul kohe seos pigem vapp-epitaafiga (ehk siis vapiga lahkunute mälestuseks, millega kaasneb kadunukest iseloomustanud mälestustekst, mille suurepäraseid näiteid Toomkiriku seintel kõige enam näha on), kus mälestustekst tuleb aga vaatajal ise välja mõelda... vastavalt sellele, kas ja mis tunded, teemad kellegil selle teosega esile kerkivad...
Hoomamatu aja jälg, mineviku mütoloogia - selle võõristus ja hirmud ning kohalolu hetkes; sünni ja surma müsteerium... vaatas minule sealt seinalt vastu... meenutamaks elu ja aja kulgemise lugu.
Jaanus Samma (1982) on aga ülesrivistanud väljapaneku peenistest. Ja kui lähtuda näituse infolehe sõnastusest, siis ei ole siin tegemist mingite "suvaliste nokudega", vaid kunagi mõne väärika skulptuuri juurde kuulunud ihuliikmega. Kuna inimkeha avalik kujutamine on ajaloos läbinud erinevaid etappe ja moraalinorme, siis alati ei ole piisanud vastava kehaosa üksnes vahtralehega katmisest, vaid probleemile on lähenetud brutaalselt ja radikaalselt ehk siis lihtsalt sobimatu(!) kehaosa eemaldamisega. Antud teosega on Jaanus Samma need aga justkui rehabiliteerinud ning ka väärikasse materjali, nagu marmor, klaas ja teras, vorminud.
Ka oma varasemas loomingus on Jaanus Samma delikaatseid teemasid üsna julgelt, jõuliselt ja vaimukalt käsitlenud, mille näiteks võiks tuua ühe mõnusalt pehmete kudumite sarja, kuhu kunstnik lasi sisse kududa majaseintelt või mujalt avalikelt pindadelt pärinevaid pikantseid sõnumeid ("Hair Sucks", 2014). Kui sobib avalikult seinale, siis miks ka mitte kampsunile...
Ühesõnaga, Jaanus Samma tegeleb muuhulgas ka ühiskonna äärealadele tõrjutud ja teatud ringkondi ärritavate ja/või kirgi tekitavate teemadega sh seksuaalvähemuste temaatikaga, olles seda süvitsi oma doktoritööski uurinud.
Kuid sõnumiga kudumid on ka sellel näitusel kunstniku loomingus esindatud. Nende lugemiseks aga tavalisest kirjaoskusest ei piisa, sest lugeda tuleb mustreid - sokimustreid, mis kindla peale sümboolset tähendust siin kannavad. Rahvuslike mustrite ja ornamentika tundjatel on selle teose mõtestamisel seega eelis ("Taasloodud ajalood. Sokid, põlvikud"). Küllap nad aga vaatajale õnne ja kaitset pakuvad, sest kandmise eesmärgil näitusel olevaid esemeid kasutada ei saakski - need on pigem tasapinnalised, kahel vardal (või masinal) kootud "sokkide maketid", mis raamitud tekstiilalusel eksponeerituna sobiks kodus seinalegi panna.
Kris Lemsalu (1985) tunneb laiem avalikkus kindlasti juba tema värvika välimuse ning laialdase meediakajastuse tõttu, mis eelmise aasta Veneetsia biennaaliga seoses talle osaks sai.
Sama värvikas ja fantaasiarikas kui ta ise, on ka keraamikuharidusega kunstniku looming, kus ta kasutab, koos ja eraldi, kõikvõimalikke erinevaid materjale, vahendeid ja meediume, et jutustada täpselt neid lugusid, mis talle endale põnevad ja olulised tunduvad ja siis neid, mida vaataja soovib, oskab ja tahab neist leida... Ka Kris Lemsalu tööd räägivad sageli sünnist ja surmast, nagu ka sellel näitusel olev töö, mis aga tema harjumuspärase loominguga (nagu 2019 aastal Veneetsia biennaalil Eestit esindanud monumentaalne suurteos "Birth V – Hi and Bye") võrreldes on...rabavalt lihtne.
Näitusel olev teos "Rot'n'Roll", kujutab endast tagasihoidlikul postamendil asuvat munaresti...koos mõne muna ja neile kleepunud kärbestega..., mis väga head ei tundu just tähendavat. Kunstnik ise on seda tööd (näituse infolehe põhjal) iseloomustanud sõnadega "sünd kui sitt algus"...
Ka Kris Lemsalu on selle teose juures kasutanud oma loomingus juba varem, kuid oluliselt suuremates mõõtkavades kasutatud sümboleid ja vahendeid nagu munad ja munarestid. Mistõttu julgen
arvata, et just see kunstniku tundlikus, oskus ja paindlikus niivõrd erinevatel skaaladel võrdsel tasemel mängida, (k)annabki tunnistust kunstniku võimekusest ja andekusest.
Jaan Toomik (1961) üllatab aga uue meediumiga, olles maalide, performancite, videote ja filmide juurest jõudnud ühe staatiliseima kunstivormi - (pronks)skulptuuri juurde! See efektne skulptuur tõukub aga sujuvalt ja orgaaniliselt näitusel väljas olevate maalide "Perekond" ja "Sugupuu" temaatikast (põlvnemine, järjepidevus jmt), kasutades viimasega lausa sama nime. See esteetiliselt nauditav, minimalistlik, skulptuur moodustab taustal olevate maalidega jõuliselt elegantse kompositsiooni ja niivõrd harmoonilise kooskõla, et tekitas minus soovi selles kolmnurgas kauemgi viibida... See kombinatsioon mõjus magnetiseerivalt, et mitte öelda hüpnotiseerivalt.
Niisiis, on sellel väikesel näitusel esindatud neli Eesti kaasaegse kunsti hiidu... Kõlab küll kirjandusliku liialdusena, kuid nad tõepoolest teevadki suuri asju, olenemata (kunsti)vormist. Tundlike persoonidena tajuvad ja tõstatavad nad sageli teemasid, mida ühiskond vajab, isegi kui me seda ei taha. Vajadust tõestab aga nende loomingu märkamine, ühiskondlikult tunnustamine ja kajastamine. Kõigi nende nelja kunstniku kohta leiab personaalsaateid ka ERR-i arhiivis, võimaldades nende isikute ja loominguga rohkem kurssi viia.
Ka Temnikova ja Kasela galerii kodulehelt oleksin nendega koostööd tegevate kunstnike kohta eesti keelset infot lisaks lugenud, kuid leidsin ainult inglise keelse materjali (olles galeriina ilmselt eelkõige rahvusvahelisele kunstiturule ja/ või -huvilisele suunatud). Selle tühimiku täidab aga see-eest kenasti Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kunstnike andmebaas, kus huviline esmase ja põhilise info kunstnike kohta ka eesti keeles kätte saab. Probleem ei ole keelest aru saamisel, vaid pigem üldisem küsimus, kas ja mis info võiks ja peaks galerii kodulehel ka riigikeeles olema.
Lõpetuseks tuleb tunnustada ka kuraator Rael Arterit, kes sellise kunstnikekoosluse ja töödevaliku omavahel sedavõrd hästi kokku sobituma on pannud. Nii minimalistlikku, mitmekesist ja tähendustest laetud väljapanekut lähiminevikust mulle rohkem kohe ei meenugi.
Ja juured on tugevamad kui varemed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar