"Nagu kivid voolavas vees", Ingrid Allik, Naima Neidre ja Tiiu Pallo-Vaik; kuraator Tamara Luuk; 11.09 - 08.11.2020, Tallinna Kunstihoone Linnagalerii
"Nagu kivid voolavas vees" oli taas üks armas, tore ja rahulik näitus, mis nõudis (vaatajalt) "vähe", aga pakkus see-eest palju...selles mõttes, et väljapanek oli kergelt hoomatav, aga samas erinevaid kihte ja üllatusi täis.
Kindlasti nõudis see näitus aga aega ja panust tegijatelt, kelleks olid neli võimekat ja eriilmelist naist - graafikuharidusega akvarellist Naima Neidre (1943), maalikunstiharidusega Tiiu Pallo-Vaik (1941), keraamikuharidusega Ingrid Allik (1958) ja kunstiajalooharidusega kuraator Tamara Luuk (1952). Need loomingulised, loova mõtlemisega naised ei pea kellegile midagi tõestama, vaid teevad rahulikult oma asja - samas uusi vaatenurki otsides, uurides ja katsetades, mängides materjali, tehnika, vormi, värvi ja valgusega. See, et nad Linnagalerii näitusel oma loominguga kokku said, oli üllatus neile endilegi. Peale kuraator Tamara Luugi muidugi, kes selliseid üllatusi just teha armastabki - tuua kokku esmapilgul väga erinevad kunstnikud, kes siis näituse jooksul väga orgaaniliselt kokku kõlama hakkavad, nagu juhtus sellelgi näitusel.
Galerii esimeses ruumis flirtisid Naima Neidre õhulised ja mahedalt pastelsed akvarellid nende sekka ootamatult paigutunud Ingrid Alliku vaimukate keraamiliste vormidega. Samal ajal kui Naima Neidre sulnid maalid mind oma olekuga justkui uinutasid, tõid Ingrid Alliku värvilised vigurid aga fookuse(sse) tagasi, sest need armsalt naljakad ja lustakad kujud lihtsalt nõudsid tähelepanu, kas siis oma veidra asukoha, huvitava kuju või värvi poolest.
Akvarellide vahele, alla ja kõrvale "trüginud" keraamika, harmoneerus sujuvalt maalide värvigamma ja pehmete vormidega, mõjudes lõbusalt ja meeleolukalt. Kompositsioon "Merekivikesed" (mis meenutasid väga ka sellenimelisi Kalevi legendaarseid suhkruglasuuriga rosinakomme) oli elegantne ja lummav nagu kõik teisedki just seintel koha leidnud keraamilised vormid. Laudadel eksponeeritud keraamiliste objektide vormi-, värvi- ja mustrimänge oleks võinud vaatama jäädagi. Nende kujundid olid sürrealistlikud ja põnevad, värsked ja voolavad. Sekka mõned leidobjektid loodusest ("Leitud ja lisatud", "Leitud kivid", 2020), mida kunstnik oma puudutusega väärindas.
Tagumise ruumi tonaalsus oli aga hoopis teine - tumedam ja tõsisem. Satun müstika ja salapära maailma, mida süvendab Tiiu Pallo-Vaigu õlimaalidel kasutatud omapärane kraklee tehnika, mis jätab maalipinna justkui krobeliseks ja praguliseks, lisades neile sügavust ja väärikust. Samal ajal aimduvad selle pinna alt figuurid, kes salamisi annavad märku oma kohal- ja olemasolust.
Palju otsustavamalt annavad oma kohalolust siin aga märku Ingrid Alliku objektid, mis on võtnud eelmise ruumiga võrreldes hoopis rangemaid vorme ja värve, mõjudes oma tumedates ja hallides varjundites justkui piltmuinasjutt mõnest kallihinnalisest muinasjutukogust. Halli pealispinna alt koorub valgust...
Elegantselt juhib varjust välja aga põneva tekstuuriga helendav muna seinal, mis suunab ka maalidel olevaid valgusmänge selgemalt nägema. Vähemalt üks figuur Tiiu Pallo-Vaigu maalidel näib justkui sama tegevat ("Metsik").
Tamara Luugi sümbioositaju tasub niisiis usaldada. Need voolavasse vette visatud kivid on aja jooksul ainult omapära juurde saanud ning nende rikkalik loomus ja loovus kumab vältimatult läbi ka kõige lihvitumast pealispinnast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar